28.6.06

Rüütel presidendiks - kes tegi? Ise Tegi

Tänases Postimehes võtab kokku juba ammu "vanaks seniilseks kommariks" mõnitatud istuva Wabariigi Presidendi suunas tehtava  kadedate konkurentide kriitika  Enn Soosaar, kes pahandab Rüütli kallal  tema ja Rahvaliidu valitud taktika peale käesolevas  presidendi valimiste kampaanias. Ta heidab ette, et kandidaat nii ühemõtteliselt kindla peale ja valijameeste kogu voorule mängib. Soosaarel on õigus ja ei ole ka. Võib olla ei ole tõesti ilus, et Rüütel  lahingusse ei kipu, kus nooremad ja teravamad konkurendid ta tõenäoliselt hävitaksid. Ometi maksaks küsida, mis selles nii halba on, kui niisuguse taktika olemasolev valimissseadus just peale surub? Poliitikas võitjate üle kohut ei mõisteta. Õigemini mõistetakse mõnikord küll, aga seda teevad võitjad kaotajate üle.

Etteheited Rüütlile oleksid põhjendatud, kui praegu kehtiv presidendi valimise kord neid asju nõuaks, mida talle nina peale visatakse. Tegelikkus on aga selline, et esimene ring toimub Riigikogus, kus hääled jagunevad erakondade vahel kusagil kõrtsu tagatoas sõlmitud kokkuleppe kohaselt. Pigem vastupidi: olemasolevad mängureeglid just niisugust taktikat eeldavad.  Kui Rüütel teisiti käituks oleks ta rumal, mida just konkurendid talle on ette heitnud. Ei ole rumal. Ja jälle häda.
Millised on presidendikandidaatide seisukohad päevapoliitikas ja muus, on vähemalt neile tegelastele ammu teada. Kas selline kord on ebaõiglane? Võib olla. Aga seda pole teinud Rüütel. Nüüd ollakse solvunud , kui vanahärra käitubki nendesamade , osaliselt praeguste solvunute endi toetusel kehtestatud valimisreeglite järgi. Käesolev ei ole selles asjas poolte võtmine. Ma lihtsalt tahtsin neile asjaoludele tähelepanu juhtida. Selline toimetamine näiksegi Eesti poliitikas tavaks kujunevat. Alles see oli ju kui reformarid sisuliselt aitasid vahepeal täielikult auti mängitud Savisaare tippu tagasi. Ka kaval metsamees Reiljangi on ju  Toompeal nondesamade oravate võimujagamiskokkuleppe tulemusena.Ja nüüd hädaldatakse ja kraaksutakse häda ja õnnetust. Meenub Kaval-Ants ja Vanapagan. Kes tegi? Ise Tegi.

18.6.06

Pronkskurgihoooaeg suveuimases Eesti meedias

Tänavune palava suve kiire algus ei ole ajakirjandusse ometi toonud tavapäraselt umbset hapukurgihooaega, mil juhtivad kolumnistid ja analüüsivad juhtkirjanikud kusagil purjetavad ja suvemaja trepil jalad külma vee kausis õlut limpsivad. Mitte midagi ju ei juhtu. Ja suvises puhkusemeeleolus ei viitsi ka ise midagi sulepeast välja imeda. Niisuguses väljakannatamatus olukorras sünnivadki veidrad sensatsioonid, mis toimekamal ajal nagu ei ületa uudiskünnistki. Mäletan veel dramaatilist meediakajastust politseipealik Antropovi kuritarvitusest: oma vanemate sõidutamisest ametiautoga Saaremaale.Oleks see sündmusterikkamal ajal toimunud, kas me sellest õudsest sündmusest üldse kuulnud oleksime. Aga vaene pollar sattus oma kuritegu sooritama lehemehe puhketsoonis. ja "vaiksel hooajal".

Nii ka praegu. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige väetim. Antropovi asemel peab päikeseuimaste suvereporterite honorarid välja lunastama Tõnismäel ootamatult avastatud viimane okupatsioonisõdur. Eestlasliku välimusega laskurkorpuse mundris ja vene automaadiga pronksmees. Ootamatult on selgunud, et see vene mundrisse vägisi pandud korpuslane on hoopis punakurjategija Aljoosha. Mõtlen, kas peaksin nüüd oma 1944.a. korpusse 17-aastasena mobiliseeritud ja sellessamas väeosas Kuramaal haavata saanud pensionärist isa kuidagi teisiti kutsuma hakkama? Ma ei eita Pronksmehe vastu protestivate Kalev Rebase ja tema kaasvõitlejate argumente, ehkki nad Eesti hümni sõnu ei tea. Samuti olen kindel, et ennekõike just naaberriigi abiga meie venelastel see leinav pronksmees nii emotsionaalselt just nüüd taas meelde tuli. Ja ometi - tunnen kibedust, et meie vedelapoolne ja iseenda isikliku segase mineviku tõttu ebakindel valitsus ja valitsejad lasevad meilt ühe maitsekalt kujundatud skulptuuri lihtsalt üle lüüa. Toompea on end ise nurka mänginud ja nüüd ei jää tal tõesti vist enam midagi muud üle kui öö varjus Pronksmees kuhugi häbelikult ära peita. Vahepealsed häppeningid Tallinna volikogus ja peaministri dramaatiliselt "kindlameelsed" lubadused eesti rahvast selle õudse peletise eest kaitsta on pigem juba naeruväärsed ja piinlikud.
Praegugi kostub avatud kukuraadiost stressiklubi, kus targad leheafroameeriklased annavad valitsusele nõu, mida ja kas teha Tõnismäe pronksmehega. Ka makulatuurkandjal lehed sellest agressiivsest paariast aina pläravadki. Ehk tänavust suvevaheaega ja hästitasustatud mõttepausi meie ajakirjanduses võiks seetõttu nimetada pronkskurgihooajaks. Iga päev ja iga tund kuuleme aina uusi kangelaslikke episoode Andruse heitlusest Toompea jalamil vene automaaditorust Stenbocki sihtiva punaarmeelasega. Kui Aljoosha alistatud, siis mis edasi? Kas saabub siis Kadrioru mererannas Tauno Kangro kujundatud rahvusliku peletise tulevase vesise ja laevateid ohustava asupaiga poole ristiga osutava Russalka kord? Või saab Amandus Adamsoni käe all valminud suurepärast taiest siiski päästa, kui nimetame ta ümber Estonkaks? Kes osutab üle vee sinna, kus valmivad eestlaste töökaid kätepaare ootavad Soome maasikavälud.
alamakstud
uk
Pronksmehe üleaedne Johannes Lauristini tänavast

27.5.06

Suurepärane: Portsmouth Cathedral Choir Toomkirikus

Aeg: 27.mai 2006
Sündmus: Portsmouth Cathedral Choir Tallinna Toomkirikus
Dirigent David Price
Orelil: Marcus Wibberly
Kavas: Henry Purcell, Maurice Duruflé, Morten Laurisden, George Frederick Händel.

Mulje: suurepärane.
Koori kõla oli fantastiline ja helge. Minu harimata kõrv ei tabanud ainsatki vale nooti või muud kõrva häirivat. Ehkki võib olla sobimatu, ent mul tekkis paralleel Moskva Patriarhaadi Koori kunagi Nigulistes kuuldud superesitusega.Vähemalt laitmatu ja jumaliku kõla poolest. Kontsert oli tavatult lühike: 45 minutiga oli asi läbi. Esinemise lõpetas Händeli superhitt "Halleluuja". Sõnaga, niisugune mõnus laupäevane vitamiinisüst. Et inimene, kes mind sinna agiteeris välja ei ilmunudki, istusingi seal üksi. Et mitte esimest korda, siis mõtlen, et muusika jõuabki paremini kohale seda üksi kuulates. Ainus häda, et pole pärast kellegagi muljetada. No ma siis siin muljetan pisut.
Koor koosneb 24 poisist ja 14 mehest. Esinemisrõivastuseks olid kirsipunased talaarid, umb. sarnaseid olen näinud ka Kellerkoori seljas. Kes kelle tagant näppab? Teine asi: kirsipunane rõivas tekitas asssotsiatsiooni kohalike moekunstnike Toomas Kümmeli ja Juku-Kalle Raidi trendika samas toonis mudeliga "Kommarid ahju!". Kahtlus püsis, kuniks koor altari eest lõpus lahkus - nägin, et talaaride selja peale polnud seekord kirjutatud midagi.
Eriti kõrvu paitav oli koori poissliikmete hele ja üllatavalt jõuline vokaal - tõsi, neid oli kooris meeshäältest ka oluliselt rohkem.
Kontserdipaigast: ei olnud ammu Toomkirikus käinud, mistõttu avastasin selle justnagu uuesti toreda ja õdusa kontserdipaigana. Muidugi: koori repertuaar oligi kirikumuusika, mistõttu iidse esinemispaiga spetsiifikast arvatavasti tekkiv häiriv kaja segama ei hakanud.
Et samal ajal toimus Pronksmehe juures mäe jalamil järjekordne häppening, siis sealt koduteel mööda jalutades rõõmustasin mõttes selle üle, et eesti rahvuslastel ei ole pähe tulnud Toomkirikut kui meie 700 aastase orjapõlve mälestusmärki veel õhku lasta. Mille peale meie valitsus kiriku lahti võtab ja kuhugi äärelinna lattu ära peidab. Seda "rahvusliku leppimise ja integratsiooni huvides."

23.5.06

Eurovisiooni salatoimikud - setu plikadega läks napilt


Praegu tuli pähe, et traditsiooniliselt korraldab järgmise estraadikonkursi paik, kust võitja pärit. Sellest tulenevalt poleks ju paha, kui järgmine Eurovisioon toimuks Põrgus. Või Lordide Kojas - tõlgendamise küsimus. Aga see iidne reegel asetab teise valgusse ka setu laulu mulluse läbikukutamise tegelikud põhjused. Kas Venemaa gaasil oma nuudlisuppi ja sülti keetev Euroopa olnuks valmis korraldama oma pidulikku aktust Neiukõsõ kodulinnas Petseris? Eurovisiooni turvaja Euro-Atlandi liit kraakleb sabatajatega nagu Peeter Oja praegu Iraagi tanklas ja igale poole ei jõua lihtsalt.

22.5.06

Karujaht Pärnumaal

Karujaht Pärnumaal Ruhnu saarel on erutanud meediat ja tema juhatusel kogu eesti rahvast. Ärevalt nagu Juura Gagarini kosmoselennu ajal on massid kogunenud Kolõvani tänavatele, väljakutele, bulvaritele ja skvääridele üles pandud valjuhäälditest kuulama rindeteateid meretagusest Ruhnust, kus soome laikale appi toodud verejanuline Villu Reiljan jälitab saarerahvast terroriseerivat halastamatut kiskjat. Seni edutult. Arvatav karuott on kadunud nagu Godzilla vette või King Kong Empire State Buildingu katusele. Valitsus plaanib karuradarite suurhanget, mis jälgiksid meie randu vee pealt, vee alt ja õhust. "Eesti peab saama karuvabaks!" kinnitanud Eesti keskkonnakaitse minister Reiljan täies jahivarustuses antud intervjuus Ruhnu saarelt.
Karu ei ole siiski seni tabatud. Imelik. Vägisi sigineb kahtlus, kas tegemist on ikka arvatud metsaotiga? Sirvides eile piirivalvurite võitlust diversantide ja piiririkkujatega käsitlevat romaani "Tisza kaldal" tekkis mõte, et meid tahab vaenlane tahtlikult eksiteele viia, eksitada suurepärase haistmisega rajaleidja Reiljan ja tema laika valejälgedele. Ilmas pole ju midagi uut. Kas see "karu", mida kõik asjatult otsivad, on ikka karu. Ei maksaks välistada võimalust, et neid karujälgi on jätnud meie hoolikalt rehitsetud piiriribale hoopis karukäppadest valmistatud jalanõusid kasutanud Läti piiririkkuja. Lätlaste territoriaalsed pretensioonid sellele saarele on ju üle seitsmekümne aasta vanad.
Kas ei peaks "karu" saatma püüdma õppinud kütid hoopis diversantide ja spioonide tabamiseks väljaõppe saanud ja erivarustusega eliitüksused KAPO allüksusest smersh? Läti spiooni tabamise järel võiksime tema suhtes ilmutada humaansust ja kohelda teda sellena, kellena ta meie riiki salasiseneda üritas - asustada ta Tallinna loomaaeda või kinkida tema nahk meie valitsusjuht Savisaare Hundisilma talu kaminasaali ehtimiseks. Seda esindusruumi seni katvad rohked oravanahad võiks siis omanikele tagasi anda.

uk
ajakirja " Jaht ja kalapüük" erikorrespondent Euroopa Liidus

20.5.06

Pronksmees jäägu meie ajalugu tähistama

Seoses tänase Pronksmehe juures toimunud rahvusliku protestimiitinguga kuulen raadiost pidevalt ärevaid rindeteateid Pronkssõduri juures toimuvast. Et leheafroameeriklastel alanud hapukurgihooaeg ja et et sealgi jälle midagi ei juhtu , siis igavusest on rindekorrespondendid hakanud heietama taaskord, kas ja mida vaja monumendiga teha. Mida nad muidugi ei oska:
rindekorresponent ei peagi olema analüütik. Aga kõik analüütikud on ilusate ilmadega kusagil võsas grillimas, niiet isegi tänasesse kukuraadio keskpäevatundi toodi kiiruga kohale varumehed Kreisiraadiost - kreisikolumnistid Tarmo Leinatamm ja Peeter Oja. Tegelikult on ka Pronksmehe ümber toimuv ammu kreisi kõigi jaoks peale nende, kes ennast Stenbocki on kutsunud ja seadnud.
...
Praegu imestan, et miks kogu see pikaajaline tants ümber Pronksmehe nii monotoonse rütmiga ja vähemõtestatud - kas ära viia ja kuhu viia ja kes julgeb. Esimesed kaks küsimust langevad ära, sest keegi nagunii ei julge. Liim ja Madisson julgeksid õhku lasta küll, aga politsei jälle ei luba.
Samas oleks minu arust täiesti ohutu ja mõistllik lahendus sellele üksnes toomintellektiga varustatud olenditele niisugust koledat peamurmist valmistavale "valupunktile" olemas (mulle isiklikult Pronkssõjamees meeldib, kena tagasihoidlik monument ja olen sellega sääl harjunud ka).


Niisiis:
a. Pronksmees jääb sinna kus ta on.
b. Aga õigustatud oleks monumendile lisada selgitavad tahvlid informatsiooniga, mida Pronksmees tegelikult tähistab: saksa okupantide poolt maha jäetud Eesti Vabariigi pealinna Tallinna hõivamist Punaarmee poolt 1944.a. septembris, Eesti riigilipu Hermanni tornis asendamist punalipuga ja Eesti uue okupatsiooni algust. Ja kõik. Mis siis, et sündmus ei olnud meie jaoks meeldiv. Aga seegi on osa meie riigi ajaloost. Seda enam, et monument sobib sinna arhitektuuriruumi mahuliselt ja paekivisena hästi.
c. Nende ajaloolist tõde taastavate õigete pisiparanduste järel tekiks siis võimudel ja meedialgi lõpuks võimalus sealsete miitingute ja kogunemiste-pärjapanekute kohta selgema seisukoha võtmise võimalus: kogunetakse Tallinna vallutamise monumendi juurde seda sündmust ja Uluotsa valitsuse kukutamist tähistama . Lihtne. Samuti oleks ka linnavõimudel otsustamise koht: kas pidada lubatavaks Eesti riigi viimase okupatsiooni alguse niisugust pidulikku tähistamist. Kui jaa, siis kuidas ära öelda järgmisele initsiatiivgrupile, kes sooviks korraldada pealinna keskel pidustusi Saksa vägede seissemarssi tähistaval mingil ajaloolisel kuupäeval.

uk
19.05.06

Kalevi Poeg tulekul

Sel ajal kui murtakse nürisid piike Stalini väljakule projekteeritud Viru Poja üle, on legendaarse piimaiirise ja kamashokolaadi kombinaadi uued omanikud pannud käima lehmakommide tootmise. Toorainet lüpstakse kinnisvaraste abiga otse Toompea lehmakauplejatelt. Projekti saatnud edu on viinud lutsukommiarendajad mõttele seda laiendada - kunagist tootmiskompleksi rajatakse täiendama tagasihoidlikes mõõtudes paarikümnetuhande ruutmeetrine kaarhall, kuhu uued avarad tööruumid plaanib rentida omale 150 aastaks Vabariigi Valitsus. Vabanevasse Stenbocki majja aga saab siis mugavad ruumid endale Oktoobri Rajooni Rahvakohus. Õigusliku järjepidevuse alusel. Kalevi laiendusprojekti juht Oliver Twist nimetab laiendust Kalevi Pojaks. Esindusliku hoone esist muruplatsi hakkab väärtustama Kreutzwaldile rahvuskangelase persooni loomisel eeskujuks olnud Tauno Kangro elusuurune (kõrgus 20 m) skulptuur. Monumendil on käes vahe pronksine vits, millega ta karjatab suurt hoiupõrsast.

Stalini väljaku hoonestamise skandaalist inspireerituna uurisid ajakirjanikud arendajatelt, kas nad ei karda, et julget arendust võib tabada sama saatus. "Ei karda. Ärgu mölisegu." sõnas Oliver Twist tagasihoidlikult.

19.5.06

YOU CAN´T DO THIS ON STAGE ANYMORE

Frank Zappale pühendatud näitus Rahvusraamatukogus

See pealkiri on näpatud ühe tema albumi (1988.a.) pealkirjast. Tänaseks on maestro ka ise oma Beverly Hillsi kodunt lahkunud ja rikastanud taevaseid inglikoore bepopi ja dodekafoonia juurutamisega. Itaalia-juudi päritolu Ameerika muusik ja helilooja Frank (Francesco) Zappa sündis 21detsembril 1940.a. ja suri 4.detsembril 1993.a. , põdedes enne pikka aega kõrivähki.

Franki jaoks oli see pikk lahkumine iseäranis piinarikas, kuna üliviljakale heliloojale ja katkematult esinevale muusikule ei võimaldanud raske haigus viimastel kuudel enam esineda, laulmisest rääkimata. Ühe tema viimase esinemise videosalvestuse vaatamine ehmatas mind tõsiselt – ta oli seal täiesti vesihall... Vaatamata sellele käis FZ oma tee vapralt lõpuni, korrastades oma ülirohket varasemat salvestatatud materjali ja tehes korraldusi oma loomingu retseptsiooniks ja väljaandmiseks pärast tema lahkumist. Nüüd ajab FZ loomepärandi asju tema perefirma Rykodisk ning muusikutest pojad Dweezil ja Ahmet. FZ talendi ja imetabase muusika austajate hulka kuulub niisuguse muusika maailmanime nagu Kristjan Järvi kõrval ka muude kunstialade esindajaid – näiteks tshehhi kirjanik Vaclav Havel. Olen kusagilt lugenud, et ajal, mil Havel oli rutiinsel kantseleitööl (presidendiametis), korraldanud ta oma lemmiku nimetamise Tshehhi Vabariigi aukonsuliks (?) või kultuuriatasheeks (?) L.A.-s. Teades Franki püsimatut iseloomu, olen veendunud, et au teenis ta kuhjaga välja, aga konsuli paberimajandus jäi temast küll ripakile.

Frank oli oma ettearvamatu ja ekstraordinaarse käitumisega sama tuntud, nagu Lennart Meri. Iseloomulik on juhtum kunagiselt staadionikontserdilt Saksamaal. Lavale tulnud maestro tõstnud publikule Rooma tervituseks käe ja hüüdnud mikrofoni: “Sieg!”. Magnifitseerit publik karanud püsti ja röökinud paarikümnest tuhandest kõrist vastu: “Heil!!!”. Selle peale pakkinud Zappa ja tema bänd asjad kokku ja jätnud kontserdi ära. “Te ei ole midagi õppinud.” Sõnanud FZ jahmunud massidele kommentaariks.

Ja veel. Nagu näha, ei ole autor siin eriti teaberikas (isegi aastaarve napilt). Põhjus lihtne. Kopeerisin kunagi selle arvuti HD-le FZ albumilt "“Son of Cheep Thrills" tema täieliku loomeloo ja diskograafia (ta jõudis produtseerida 58 albumit!), mille oleks meelsasti siia üles riputanud. Paraku andis HD otsad (praegu on uus) ja “ Son of..” ühes kotitäie ülejäänud 10 Frank Zappa cd-ga jäi ühel õnnetul päeval taksosse.

Pühendan käesoleva Franki mälestusele ja soovitan kõigil huvilistel kiigata Rahvusraamatukogu 6.korrusel kuni maikuu lõpuni avatud toredat näitust, mille on koostanud Aavo Raup. Ise olen kaks korda selle läbi jalutanud – võimalik vaadata nurga taga mängivalt monitorilt ka vidosalvestusi Zappast, väljas on rohke pildimaterjal, vitriinides tema albumid ja raamatud.

Armsa väljapaneku juurest võib muuhulgas lugeda ka järgmist lühiiseloomustust:
”Frank Zappa oli laulja, filmirezhisöör, satiirik, produtsent.”. See on muidugi tõsi ja fantastiline, ent tänapäeval mitte just liiga erakordne. Minu jaoks on pigem erakordne see haruldane toimekus ja töövõime, millega Frank kindlalt eristub oma kaasaegsetest kolleegidest. Tuues paralleeli revolutsioonilise majandusteoreetiku Siim Kallasega, kes loeb ennast koos oma võitluskaaslase Edgar Savisaarega täieliku isemajandamise leiutajaks, siis sama meetodit ilma IME tiimi abita rakendas praktikasse Francis Vincent Zappa oma loomes juba varem: muusik Zappa tegutses nagu iseseisev ettevõtja: ise kirjutas muusika, ise palkas/pani kokku bändi selle esitamiseks, mõnikord ka terve sümfooniaorkestri, korraldas kontserdid ja esinemised, stuudiosalvestused, andis ise hiljem ka plaadid välja. Saadud tulu investeeris Zappa uutesse muusikaprojektidesse – mida ei olnud sugugi vähe ja need ei olnud odavad.
...

Ekstraordinaarse, kohati isegi kõlvatu ja tabusid eirava Zappa kohta on kindlalt teada veel üks “üllatav” fakt: Frank Zappa ei ole mitte kunagi tarvitanud uimasteid. Tema suhtumine neisse oli üheselt eitav. Seda ajal, mil paljud rokitähed, eriti aga fännid olid veendunud, et ainult mõõduka kaifiga ongi võimalik “päris” muusikat teha.

On arvatud, et Frank Zappa on kõige enam intervjuusid andnud muusik üldse. Ka temaga seotud ajakirjade jm. trükiste arv on määratu Kas see just nii on, mine tea.. Aga üliaktiivne ja kõikjale sekkuv oli ta küll. Pealegi äärmiselt mürgise keele ja sarkasmiga, mistõttu establishment teda arvatavasti vaikselt lausa vihkas.

Dirigent Kent Nagano on öelnud: “ Zappa muusikal on kaks olulist omadust: esiteks – see on väga mitmemõõtmeline ja sügav. Igal kuulamisel leiad sellest midagi uut. Teiseks, Zappa muusika toimib igal tasemel kuulajale: igaühele oma – on see siis üksnes pesapallist ja rokist huvituv inimene või minusugune üleõpetatud muusikaerudiit. Selline saab olla ainult suur kunst.”
...

Esimest korda pärast Frank Zappa surma saab tänavu maikuus kuulata, kuidas Zappa mängib Zappat: tema vanem poeg Dweezil koos mõne Franki kunagise bändikaaslasega on Euroopa turneel. Meile lähimad kontserdid toimuvad 19.mail Stockholmis ja 22.mail Berliinis.

Täiendust võite leida: http://www.zappa.com/

Soovitada võiks ka”The Real Frank Zappa Booki “ sirvimist (Picador by Pan Books GB 1989) “ I don´t like to write a book but I ´m going to do it anyway, because Peter Occhiogrosso is going to help me. He is a writer. He likes books – he even reads them. I think it is good that books still exist, but they make me sleepy.” (Mulle ei meeldi raamatu kirjutamine, kuid ma kavatasen seda siiski teha, kuna Peter Ochiogrosso aitab mind. Peter on kirjanik. Ta armastab raamatuid – ta isegi loeb neid. Minu arust on tore, et raamatud siiani on olemas. Aga nad teevad mind uniseks.”

P.S. Mulle isiklikult on kõige enam meeldinud albumid “Apostrophe”, “ Roxy and Elsewhere” ja “Bungo Fury” . Aga see on juba maitseasi. Frank Zappa on teinud terve vagunitäie muusikat.

Andunud rokifännid peletas keerulise harmooniaga komplitseeritud muusikat loonud Zappa eemale kusagil poetatud märkusega: “Rock is not dead but it smells funny” (rokk ei ole surnud, aga ta lõhnab juba imelikult)

Lõpetuseks. Kuningas on lahkunud. Aga Zappa muusikat (ka uut!) aina tuleb ja tuleb. Milles asi? Põhjus lihtne. Frank Zappa Beverly Hillsi kodu tagaaias mäeküljes on kolm avarat betoonkambrit – mis on põrandast kõrge laeni ulatuvaid riiuleid täis. Neil hoitakse tuhandeid tunde tema salvestatud muusikat, noote ja muid materjale. Selle määratu pärandiga tegeleb pidevalt neli inimest. Ja materjale üha ilmub ja ilmub, autoriks õigusega Frank Zappa.

23.4.06

Milleks meile maksud?

Perioodiliselt, eriti aga valimiskampaaniate aegu algatavad meie erakonnad aina ikka ja jälle suure käraga ning muidugi valijate kalastamiseks diskussiooni maksumääradest. Eriti ja traditsiooniliselt taob seda trummi väsimatult Reformierakond.

Tulumaks ettevõtete investeeringutelt on juba kaotatud.
Just nimelt sedapidi: dividendidena välja võetav raha on endiselt maksustatud. Nüüd siis on sama seltskond taas tulumaksuteema üles võtnud. Sedakorda üksikisiku tulumaksu määra vähendamisena. Miskipärast räägitakse palju vähem kasvavatest aktsiisimaksudest mitmesugustele tarbekaupadele (see küll aetakse Brüsseli kaela), mis ju samuti teie ja meie kukrut kergendavad. Riigieelarvet lähemalt analüüsimata jääb mulje, et just aktsiisitulud lüüakse kergema südamega viluks - riigiisadele vist tunduvad sisuliselt tarbimise maksustamiselt laekuvad summad "maast leitud rahana". Nii see muidugi ei ole, vaid kogumis kõigi teiste maksude ja lõivudega moodustab see kodanike üldise maksukoormuse. Mis ekspertide hinnangul ei ole sugugi nii madal. Ehkki autor on kaugel ekslikust seisukohast, nagu oleks maksude abiga võimalik ühiskonnas suurendada mingi müütilist "sotsiaalset õiglust" (astmelise tulumaksu pooldajate peamine argument), siis ometigi tundub see parteiagitaatorite igavene tants maksukatla ümber koomiline ja mõtestamata. Solvab, et mind kui valijat peetakse poliitstaapides lolliks.

Imestan, et poolesajandise demagoogia läbinägemise kogemusega eestlane ei ole endale (vähemalt meedia ei ole) esitanud küsimust - mille jaoks on maksud? Mis on maksud? Just. Makse makstes peame ju üleval oma riiki ja kõiki neid, kes meie riiki aitavad funktsioneerida. Rääkides maksumääradest oleks ausam kõnelda sellest, millist või kui kallist riiki me omale tahame. Või otse öeldes: kas me tahame oma laste õpetajatele palka maksta?

Võib olla tõesti võiksid nad seda tasuta teha. Seda loetelu jätkata oleks mõttetu. Ma lihtsalt imestan. Ühelt poolt püüab käbivaraste vägi kutsealuste hääli meie jaoks ülikalli palgaarmee loomise ja sõjaväes teenimise kohustuse kaotamise lubadusega, teiselt poolt lubatakse tulumaksu veelgi alandada. End majandusekspertidena esitlevad närilised peaksid ikka arvutada oskama. Kes siin loll on?

11.4.06

Isamaaliit ja Res Publica: Mõõga ja Saha Liit

Tegelikult meenus meie konnatiigistunud poliitilise elu viimase aja üllatusuudisest kuuldes kõigepealt hoopis KUKU raadios kunagi sagedasti kuuldud Harri Tiido lemmikväljend kahe omavahel täiesti sobimatu asja kohta: “Nagu siga ja kägu.” Teades Toompea mäetööliste eriliselt hella ja kergesti haavatavat hingeelu ja agressiivset riiakust selle kaitsel, ei julge ma praegu niisugust võrdlust tuua.

Jutt on rahvuslike aadete järjepidevust ja edasikestmist rõhutava Isamaaliidu ning poliitilise-küünilise finantsprojekti Res Publica ootamatust paariminekust. Leebemalt võiks seda uut ühendust politoloogide Ilfi ja Petrovi kirjeldatud Ostap Benderi nepiaegse poliitilise projekti järgi nimetada ka “Mõõga ja Saha Liiduks”. Kus mõõgavendadeks oleksid agressiivse suhtekorraldusega noored respublikaanid ja saha taga kõndima pandaks talupoeglikult alalhoidlikud isamaalased. Ehkki küll just neid (eriti Mart Laari)on süüdistatud siinse põllumajanduse hävitamises, siis eks ühendabki verivärskelt ühte heitnuid ju karjuv vastuolu sõnade ja tegude vahel.”Kus on Partsi lubatud seksikad Euroopa mehed?” küsivad nõutult praegu naisvalijad, kuuldes Euroopa kaudu peagi siia saabuvatest alzheerlaste ja senegallaste ning sadadest või isegi tuhandetest meie tänavapilti peagi rikastavatest traditsiooniliselt “vanadest eurooplastest” seksikamateks peetavatest külalistest.

Aga jätkem irooniline virisemine. Et ma ei ole oluliselt paremini tagamaadest informeeeritud kui tavakodanik (meediakanalid ja internet), siis ei saagi järgnevat käsitleda millegi muu kui ühe valija muljetena. Ja ometi: minu jaoks tähistas see Molotovi kokteiluudis Eesti poliitikas ideoloogia ja mistahes aadete lõplikku kõrvaleheitmist. Isiklik pettumus on seda suurem, et olen olnud IL püsivalija nende poliitikasse tulekust peale. Ei ole niiväga kriitiline olnud ka IL rohkete praktiliste või suisa rumalate äparduste pärast. Olen valinud (mõnikord hambad ristis) rahvuslikku aadet. Sest teisi neid väärtusi rõhutavaid erakondi pärast ERSP liitumist IL-ga eriti nagu polegi jäänud.Minu raamatutarkusel põhinev, ent koduses praktikas kinnnitamata ettekujutus demokraatiast on olnud võimalus perioodiliselt toimuvatel ausatel valimistel anda oma eelistus mingile kindlale ideoloogiale ning sellele rajatud programmi esindavale erakonnale.

Kui selle mõõdupuuga püüda täna Eesti poliitilisi struktuure ja erakondi eristada, siis sattub analüütik suurtesse raskustesse. Ainus selgem liigitus momendil on koalitsioon ja opositsioon. Kõik muu on enam kui hägune. Isegi traditsiooniline parem-, vasak jaotus Eestis ei näi kehtivat. Kuni Sotsiaaldemokraatliku Erakonna asutamiseni olid meil siin kõik parempoolsed peale Toomsalu kommunistide ja Savisaare “tsentristide”. Selles mõttes on kõige ausam seltskond olnud Res Publica, kes valimistele läks kahemõttelise loosungiga “Vali prem tulevik!”. Mis ju samuti hüüdlausujate parempoolsust sõnaselgelt ei kinnita. Samas “Vali pahem tulevik” loosungiga keegi valijate hääli kalastama ei läinud. Ei oskagi siin pooli võtta ja kedagi eelistada (keda eelistadagi, kui selgelt väljendatud ideoloogiat kellelgi ei ole?).

Kui püüda prognoosida jõujooni värskelt sündinud poliitilises ühenduses, siis varasem praktika ei näi rahvuslikule mõrsjale Isamaaliidule ühteheitmisest “Seksika Euroopa Mehega” Res Publicaga midagi roosilist tõotavat. Kohe meenub, millega lõppes eduka ärimehe mainega Tõnis Paltsi värbamine Isamaaliitu. Äritavade poliitikasse süüdimatu ületoomine oleks rahvuslikule erakonnale toonud äärepealt kaasa peaaegu hävingu, oma parteiõdede ja -vendadega ning erakonna väljakuulutatud poliitiliste eesmärkidega mittearvestamine lõi suure augu trikoloori all tasakene, kuid püsivas rahvuslikus tuules purjetanud aluse pardasse. Praktiliste majandusküsimustega hädas olnud rahvuslastele Messiasena tundunud ärimees Palts kergitaski kohe kaabut esimeste raskuste ilmnemise järel ja kolis ilma südametunnistuspiinadeta moodsamasse paati “Res Publica”. Tagantjärele oli see ideoloogiliselt õige valik: Res Publica kui puhtakujuline äriprojekt niisuguse vanamoodsa nähtusega nagu südametunnistus ei probleemitsenud. Kui püüda “Tönise-kogemusest” Isamaaliidu tänase abielu kohta midagi järeldada, siis jõukast ja isepäisest Paltsist ei saanudki Isamaaliit jagu. Palts tegi, mis tahtis, ütles mis tahtis, ajas meelsamini asju raha keelt paremini mõistvate vene ärimeestega. Linnapeana lubas endale luksust lõunastada – vabandage väljendust – litsimajas. Et cetera, et cetera. Selles viimases polekski olnud midagi ekstreemset, ent parteikaaslastele oleks pidanud see siiski andma lõpliku kinnituse, et “Paltsi shanghaitamise projekt” on ebaõnnestunud ja tuleks kiirkorras vaikselt lõpetada. Sest loodetud majanduskogemustega “liider” ei saanud üldse aru, mis vahe on poliitikal ja äril. Ei saanud kuni lõpuni aru. Mistõttu pelgan, et kui IL ei saanud jagu ühestainsast Paltsist, siis kuidas mõeldakse hakkma saada terve suure grupi inimestega, kes äril ja poliitikal ei näe samamoodi erilist vahet, ent poliitilistes siseintriigides palju osavamad. Ei tarvitse vale olla skeptikute hinnang, et Isamaaliit sai nüüd ühe Paltsi asemele paarkümmend või lausa sada. Kas ja kuipalju IL-ile lisandus liitunud erakonnalt poliitilist arukust näitab kujukalt uuele liitparteile valitud lennukas nimi “Eesti eest.”. “Eest ära!” oleks ka parem. Vähemalt väljendaks mingit ambitsiooni. Olen juba juhtunud lugema ajakirjandusest üpris loogilist konspiratsiooniteooriat, et kahe poliitilise ettevõtte “ühinemise” asemel on toimunud “vaenulik ülevõtmine”, mille taga on Res Publica siseheitluses ebaõnnestunud võimuahnete noormeeste – “äraostmatute”- soov liitumisega kaasneva mõningase paratamatu segaduse käigus uues struktuuris maas vedelev võm leninlikult üles korjata. Kas meie rahvuslaste viimased mohikaanlased tõesti sooritasid enda poliitilise sepuku või läheb kuidagi teistmoodi, seda peab näitama tulevik. Võib olla ei annagi “ilus seksikas Euroopa mees” kositud eesti talutütrest kaasale kohe naha peale. Aga minema kolib ta küll kohe, kui pruudi kaasavara laiaks on löödud. Kosib mõne omasuguse seksika ja jõuka kaasa. Talutütrele teeb enne tite, kes jääb häbistatud piiga üles kasvatada. Lõpetuseks: võib olla virisen ilmaasjata. Ehk liigume klassikalise Briti parlamentaarse demokraatia ugri-mugri versiooni poole – varsti on meil kaks erakonda: koalitsioon ja 0-positsioon. K. ruulib ja Nullimehed virisevad. No järgmiste valimiste järel saavad nemadki oma kätt riigi rahakoti valitsemisel proovida. Aated ei ole enam tõesti moes. Kui Briti traditsiooni edasi järgime, siis küllap ilmub varsti välja ka Guy Fawkes, kes Riigikogu veinikeldri püssirohutünnidega täidab ja parlamenti koos legendaarse puhvetiga üritab õhku lasta. Et pommide õhkimisel on Eestis pikaajaline rahvuslik traditsioon, siis on tõenäoline, et kodumaine Fawkes on demokraatia plahvatuslikul reformimisel oma Briti kolleegist edukam.

2.4.06

Üks tont käib ringi mööda Eestit

-          see on antikommunismitont – saaks  marksismi klassikut parafraseerides nüüd sadu aastaid hiljem  taaskord   nentida. “Mida teha endiste kommunistidega?” on kuidagi ootamatult jälle päevakorda tõusnud. Kas just niiväga ootamatult – selle tõenäolise põhjuse ja paljut muudki  seletab üpris veenvalt lahti  EPL-is Mihkel Mutt (31.03 “Vallutajad, koostöölised, parteilased” http://www.epl.ee/artikkel_316834.html). Või neohamletlikult: "Kas olid või ei olnud NLKP liige? - selles on küsimus..." Tegelikult juhatasid teema samas lehes juba varem  sisse “endised” Robert Närska ja Mikk Titma. Kes mõlemad said portaalikommentaarides ülivaenuliku vastuvõtu ja kohati lausa  madala sõimu osaliseks.  Leebelt küüniline Mutt  nendib oma arvamusloos: “Rahvuslik leppimine on aja küsimus. Praegu on see aeg kahjuks pikenenud. Põhjuseks on mõnede isikute upsakus, läbematus, enesekindlus ja lihtsalt rumalus. See on nende endi süü, et nad seda teemat näppima on hakanud. Sellega on nad vanad haavad lahti kratsinud. Tahaks neile nõu anda, kuigi see on hiljaks jäänud: hoidke madalat profiili, siis on kõik õnnelikumad.”

        Sellele on raske midagi lisada. Ka soovitus “endistel” madalat profiili hoida (pidagu mokk maas) on praktiline.

          

          Häda on paraku selles, et  isegi kui keegi neist "endistest" midagi täiesti  asjalikku sel teemal ütlekski, mõjub öeldav tema suust  tahes-tahtmata eneseõigustusena ainuüksi ütleja tausta tõttu. Mida öeldi,   jääb sageli tähelepanuta. Lugejad-kommentaatorid võtavad selle asemel käsile autori isiku. Kahju oli mul Mikk Titmast. Kes ju EKP “ladvikusse” sattus  Vaino Väljase  poolt meie Valges Majas teostatud paleepöörde järel ja tulemusena. Ja vähemalt eelnenud  Karl Vaino  perioodiga võrreldes tõi sinna majja esmakordselt täiesti arukaid mõtteid. Usun, et Eesti ühiskonnas valitsevaid meeleolusid tunnetav  Vaino Väljaski on  avalikkuse tähelepanu alt  just seepärast teadlikult eemale tõmbunud.

 

Üks muudest  põhjustest  "endiste" teema aktualiseerumiseks  on ka meie praeguse presidendi isik, kelle jätkuvalt kõrge reiting lugejate-valijate seas on teinud armukadedaks  nii Toompea asukad kui ka meediakanalid endid. Arnold Rüütli personaalküsimus näikse olevat üks ajakirjanduse-raadio- televisiooni  lemmikteemasid. Tema väiksemgi sõnavääratus või komistus puhutakse kohe ülemaaliseks suursündmuseks. Loomulikult  niisuguse teravdatud tähelepanu all teeb illegaalse töö ettevalmistuseta vanahärra järjest uusi vigu.  Millest omakorda saab siis  “rahvusliku katastroofi” tonaalsuses jutustada.

Teisalt tõmbas mees ise (või tõmmati õukonna poolt)    presidendi mineviku teema avalikkuse ette Vabariigi aastapäeva puhul koostatud  kummalise nimekirjaga teenekate inimeste kõrgete riiklike aumärkidega autasustamise kohta. Kunagiste parteitöötajate sinna lülitamine oli paljude jaoks liig ja solvas sisemist õiglustunnet.  See aktsioon tundub  seda enam  kummaline, sest tungivat praktilist vajadust nende härrade seltsimeeste niisuguseks  esiletõstmiseks  ei olnud. Järgnev avalikkuse pahane  reaktsioon  oli ometi väga lihtsalt ette prognoositav. Ka teenetemärgistatud seltsimehed ise  sattusid rambivalgusse – kus  vähemalt paljudel neist  sellises kontekstis viibida ei oleks meeldinud. Kindlasti leiaks mõne vandenõuteoreetiku, kes neid asjaolusid reastades jõuaks järeldusele, et Rüütel astus talle ette sokutatud reha peale. Kes sokutas? Usun, et seda kuuleme eri variatsioonides peagi: poliitparanoiast meil puudust ei ole.

Kuidas siis ikkagi toita siin  ringi luusivat ja saaki otsivat antikommunismitonti? Ega eespool viidatud Mihkel Muti arukale ja tasakaalustatud artiklile midagi eriti lisada ei olegi. Mis tähendab, et tuleks lihtsalt hoiduda elavate inimeste kastistamisest mingi ühe tunnuse alusel. Ehk  mitte  teha seda  ainuüksi  kunagise NLKP liikmelisuse põhjal. Seda põhjusel, et omaaegne NLKP ei olnud üldse partei selle sõna otseses,  maailmavaate alusel liikmeid koondava  poliitilise erakonna tähenduses.  Teiseks; niisugust liigitamist ja  massilist lahterdamist just nimelt  ootaks väga meie arvukas kunagiste  partei- ja nõukogude töötajate aktiiv. Kes heal meelel sulanduks “saja tuhande EKP liikme” kollektiivsesse süüsse.  Kui meil kõlbas saata oma riiki Brüsselisse esindama teenekas ENSV töölisjuht Siim Kallas, siis pole põhjust tunda silmakirjalikku valehäbi  ka presidendi pärast, kes ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena  pidi käima Kremlis  NLKP valitud seltskonna poksikotiks, mida rahva hirmutamiseks  TV otseülekandes laialdaselt näidati. Mis meie sel ajal tegime? Meie laulsime.

 

Ei tahaks oma kunagistele komparteisse mobiliseeritud (mõned ikka trügisid sinna ise ka) kolleegidele anda käesolevaga lisaargumenti, ent siiski:  möödunud sajandil meile esmakordselt sõltumatu riigi  välja võidelnud kaitseväe tuumiku moodustanud ohvitserid ja allohvitserid olid pea viimane kui üks "endised" - tsaarile truudust vandunud, Venemaa sõjakoolides hea ettevalmistuse ja maailmasõja rinnetel  tollesama tsaariperekonna eest verd valades suurepärase lahingukogemuse omandanud eesti soost ohvitserid. Ülemjuhataja Johan Laidoner kaasa arvatud.  Eesti Vabariik ei pannud neid pärast Tartu rahu alla kirjutamist miskipärast vangi või seina äärde. Omistas  hoopis ohtralt   kõrgeid  sõjaväelisi  ja riiklikke  autasusid, kinkis talusid jmt nagu olümpiavõitjatele.

.....

 Vähesed “astusid”  ju ENSV-s NLKP-sse  isikliku siira soovi tõttu.. Parteisse “võeti”. Ja tehti  seda  merkantiilsel põhjusel: kommunistlik partei  püüdis  kontrollida kõike, mis Nõukogude riigis toimub.  Selleks  tehti parteilasteks absoluutselt kõik,  kes täitsid või kes soovisid täita ametikohti, millel  ühiskonnas mingigi  otsustav roll: tippspetsialistid, teadus- ja loometöötajad. Ning otse loomulikult  kõikvõimalikud pisi-, keskastme ja tippjuhid. Ei kõla küll  siiralt, kuid iseenda jaoks teen vahet inimestel, kes liitusid ENSV päevil kommunistliku parteiga professionaalse karjääri (eneseteostuse) huvides või kes tegid oma ainsa  karjääri üldse parteitööl. Viimast seltskonda ma üldjuhul ei usalda. Muidugi vaatan siingi ikka seda, kas ja kuidas käitusid need inimesed.Mida nad tegid, mitte mida nad rääkisid.  Võib olla  mõnikord  kogemata, aga sellegipoolest.Eesti jaoks pöördeliste sündmuste ajal ja järel. Mõne puhul  saab seda käsitleda tegevkahetsusena, isegi kui enesele avalikku tuha päheraputamist pole toimunud. Mida näiteks mina küll kelleltki verbaalsel kujul ei oota. Esiteks, loen niisugust asja täiskasvanud ja enesest lugupidava inimese jaoks alandavaks. Ja teiseks - meil praegu valitsevas  kohati vaenulikus õhkkonnas ka kõige vähem enesepuhastuslikuks aktiks.

Samas: ma ei ole kuri nende kommunistide, vastutavate partei- ja nõukogude töötajate peale, kes kas oma tahtliku või tahtmatu tegevusega  NLKP ja Nõukogude riigi põhja lasid. Minu silmis väga tubli! Aga teenetemärke ma selle eest ei annaks. Sama hästi võiksime teenetemärgistada seltsimehi Pavlovit ja teisi Erakorralise Olukorra Komitee purjus liikmeid, kes faktiliselt Eestile vabaduse kätte võitlesid.

Ühe Mihkel Muti kalambuuriga ei ole ma siiski nõus:  tänases Eestis  kõrgete ametikohtade  hõivamist  endiste kommunistide poolt  või kommarite "kapist väljatulekut" ei võrdleks ma restauratsiooniga. See oleks liiga lihtne ja lihtsustav. Murelikuks teeb mind  pigem omaaegse parteitöö meetodite ja metoodika  püüdlik juurutamine  Eesti erakondade poolt. Kuidagi väga tuttav käekiri: ametimeeste sundparteistamine või  ametikohtade täitmine parteilisel alusel. 

 

Nõukogulikku tüüpi ühiskonna juhtimise meetodite sage pruukimine ei ole meie poliitikute kommunistlik vandenõu: kommunistlikust noorsooühingust välja kasvanud ja õpilasmaleva juhtimiskogemusega härrad seltsimehed lihtsalt  midagi muud ei oska, puudub moodne haridus ja teistsugune kogemus.

15.3.06

Lahkus kuningas, keda eestlastel ei ole kunagi olnud

Lahkus suurmees, keda armastati ja kelle üle oldi tihti pahased sel talupoeglikul maal arvatavasti ühel ja samal põhjusel - meie esimese presidendi isiksus, maneerid, lastetuba ja haridus kuulusid siniverelisele. Meie pärisorjarahvas ei võtnud teda kunagi "omaks", talle omistatud üksmeelne austus oli pigem rojalistlik. Ka Lennart Meri teada-tuntud puudused - sagedane hilinemine, unustamine, ekstravagantsed ja ootamatud teod kohatine justnagu hoolimatu käitumine - olid suursugused ja pigem kasvatasid seda eiteamillel põhinevat lugupidamist, kui et oleks tinginud etteheiteid. Ei ole kohatu seda kõike kokku võtta nukra nendinguna: eestlased kaotasid kuninga, keda neil ei ole kunagi olnud. Välisminister ja hiljem president Meri andis oma pisikese riigi tagasi saanud eestlastele tagasi kaduma läinud eneseväärikuse: teadmise, et iseseisva riigina oleme samaväärsed Saksamaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide ja samuti oma äsjase senjööri Venemaaga. Isegi Putin ei saa kiidelda, et oleks Valge Maja gloobuse oma käega ära sodinud!

Ärge pidage mind hullumeelseks, aga otsides Lennart I Suurele sarnast mujalt maailmast, siis meenub esimesena Charles de Gaulle. Just De Gaulle andis kaua okupeeritud olnud, seejärel oma olulise Põhja Aafrika provintsi Alzheeria kaotanud prantslastele tagasi eneseväärikuse ja "suursugususe" tunde. Keda rahvuslastest ohvitserkond OAS üritas korduvalt tollesama Alzheeria loovutamisega toime pandud "rahvusliku reetmise" eest teise ilma saata. Ka Lennartit on Eestile idas olulistele territoriaalsetele kaotustele kaasa aitamises kritiseeritud. Õnneks on kriitika olnud leebem, setu ohvitserid ei ole püüdnud talle atentaati korraldada.

13.3.06

Tasuta lõunate puudumine läheb sageli kallimaks

Kõrvuti avalikult häbistatud ja välja naerdud "kommunistliku" presidendiga näikse Eesti ühiskonna intellektuaalsemgi pool üha sagedamini märkavat meie tshapajevlikku ratsarünnakut harrastavate padufridmanistidega polemiseerides mingit "ohtlikku kreeni" ühiskonnalaeva tasakaalus ning üha valjumalt sellest ka rääkivat. Ootan huviga, millal tänane Päevalehe autor, intelligent ja paadunud haritlane mõnes mäejutluses kommunistlikuks kurjategijaks tembeldatakse. Lollidega olla raske vaielda, ent kehvapoolse ja ühekülgse lugemusega nomenklatuursetel mõttetankistidel targa Ants Juskega ilmselt võimatu. Intelligentselt mõistlikku vasakpoolsust ei ole meil vaja peljata, primitiivselt liberaalset parempoolsust oleme juba näinud.

On heameel näha, et traditsiooniliselt ühiskonnas sotsiaaldemokraatlikke, humanistlikke ja alalhoidlikke väärtusi kandvad intellektuaalidki hakanud neil teemil häälekamalt sõna võtma ja neist meid kõiki puudutavaist valikuist avalikult sõna võtma. Eesti õnnetus on olnud selles, et - vabanedes alles hiljuti erakordselt nürist ja arulagedast, ent ennast igiammuse sotsiaaldemokraatliku minevikuga kaunistanud kommunistlikust süsteemist - on riigi majandusedule aluse pannud avatud paremliberaalset majanduspoliitikat (õigesti!) propageerinud seltskond ühes pesuveega ka lapse vannitoa põrandale pillanud. Ehk inimväärset elu ja ühiskondlikku solidaarsust kujutanud kui mingit sovetlikku relikti. Pigem esindab just niisugune ennast haritud ja kaheldamatult terase Milton Friedmani laia selja taha pugev laiamine primitiivset arusaamist ühiskonna toimimisest, ka võib olla piiratud lugemusest või elukogemusest tingit lihtsustatud mõistmist. Mis - nagu me oleme Eestis juba ka näinud - on mitmetel juhtudel viinud süüdimatult küüniliste või ka ebakompetentsete poliitiliste või majandusotsusteni. Ma ei usu, et ennast kaugel Brüsselis keskpärasest europalgast ja igatsustasust kuidagi elatav Milton Kallas ei toetaks oma pensioniealisi sugulasi või haridust omandavaid lapsi. Milleks ta ju Eestis kaua propageeritud riikliku ideoloogia kohaselt ei olekski moraalselt kohustatud: pensionärid närigu oma pensionisammast, lapsed võtku pangast laenu, kui õppida tahavad.
p.s. Vaidleks siiski natuke Ants Juskega, õigemini maldaks teda parandada: Milton Friedmanil on õigus - tasuta lõunaid ei ole olemas. Aga sellega peeti silmas, et midagi ei ole siin ilmas tasuta: kõige eest peab keegi ja kusagil maksma. Ehk kättesaamatatult kalli hariduse, kultuuri ja olematu sotsiaalhoolekande eest maksab kogu ühiskond väga kallist hinda. Mis siis, kui oma rahva raske saatuse eest igapäevaselt muretsevad poliitikud maksavad iseendile nende kannatuste eest mingeid kurvastuse- või meeleparanduse kompensatsioone ja tasusid.


16.2.06

Sandraku-Tarto aktsiooni tulemus vastuoluline

Kui teema ei oleks ni tõsine, siis võiks lausa naljatada: Eestis on tekkinud uus mood - omistatud riiklike autasude vastuvõtmisest avalik loobumine. Seoses saabuva Vabariigi sünnipäevaga avalikustas president pika nimekirja inimestest, kellele kõrged autasud on määratud. Selle kohaselt tekib 24. veebruaril arvukas hulk eri masti uusi ordenikavalere. Mitte ainult arvukas, vaid ka vastuoluline. Tänaseks on ajakirjandus sealt esile toonud juba hulgaliselt nimesid, mille omanikel ei tohiks Eesti iseseisvuse saavutamise või lausa tolereerimisegagi suurt pistmist olla. Aga palju rohkem on meedia jätkanud arutelusid vahepeal juba väsima hakanud teemal tänase Eesti riigi presidendi Arnold Rüütli isikust. Et justnagu endine ENSV tipptegelane ja nii edasi. Nüüd siis veel kaks väärikat meest - Ott Sandrak ja Enn Tarto teatasid avalikult, et keelduvad neile juba omistatud Eesti riigi autasude vastuvõtmisest. Kahetsusväärselt tõstab iseenese stampidesse armunud meedia ebapiisavalt esile peamist põhjust, mis võinuks ehk ajendada neid mehi kõrgest ja igati välja teenitud tunnustust loobuma. Ja veel niisugusel pisut skandaalsel moel.
Tunnen põgusalt Ott Sandrakut, austan Enn Tartot selle eest, kes ta oli ja täna on. Mistõttu tunnen ennast praegu ebamugavalt. Midagi on selles nende kahe väärika mehe poolt moraalsetel põhjustel algatatud aktsioonis valesti. Ei ole ju kumbki härradest kunagi ajanud kitsalt iseenda asja. Ometi kukub praegu just niimoodi välja. Auraha, mis tõrksalt tagasi lükatakse ei ole ju Rüütlirist, vaid "Maarjamaa rist". Eesti riigi, mitte Arnold Rüütli isiklik teenetemärk. Minu silmis lükatakse tagasi minu riigi autasu, mille iseseisvus on neile mõlemile olnud ühtviisi kallis. Meie president on meie iseseisva riigi institutsioon olenemata sellest, kas kellelegi seda ametit parasjagu kandev isik meeldib või mitte. Ja autasud antakse meie riigi ,mitte selle isiku nimel, kes nad konkreetselt kätte annab ja edikti allkirjastab. Kuivõrd Eesti kroonil on EKP nomenklatuurkommunist Kallase allkiri - kas peaksime need kroonid siis nüüd üksmeelselt põlema panema või kuhugi tagastama? Kahtlen selles.

Oma mittenõustumist praeguse autasude omistamise korraga oleks võinud targad mehed kuidagi teisiti väljendada. Saan aru, et Sandraku-Tarto protest ei ole ehk niivõrd ajendatud autasu omistaja (Rüütli) isikust, vaid pigem seltskonnast, kes samaaegaselt koos nendega ordenikavalerideks saavad. Selles olen Sandraku ja Tartoga tuliselt nõus. Kavaleride punt on tõesti kummaline ja kirju. Ometi ehk just need kaks väärivad autasu suurema õigusega. Nüüd tuleb siis niimoodi välja, et autasuväärilised loobuvad ja need ülejäänud tegelinskid saavad oma ristikesed rinda. Mõne aasta pärast ei mäleta keegi enam asjaolusid, kuidas autasud saadi. Need antakse kogu eluks. Aga Sandrak ja Tarto jäävad Eesti riigi tunnustuseta. Kahju.

26.1.06

SDE võitleja võeti kavala munga poolt kahvlisse

Äsja lõppes TV3 saade "Kahvel", kus diskuteerisid ESDE esindajana Randel Länts ja neokonservatiiv Martin Helme. Teemaks "homoabielude lubatavus". Juba niisugune küsimuse asetus näib minu kui juristi jaoks vildakas. Momendil on akuutne hoopis see, mismoodi reguleerida kahe ühis majapidamist ja kodu omava partneri vastastikuseid tsiviilõiguslikke õigusi ja kohustusi , kui nad ei ole nö. traditsioonilises abielus - kas oleks vaja selleks veel eraldi "partnerlusseadust" või piisaks olemasolevast Perekonnaseadusest sätte kõrvaldamisest, mis samasooliste ühiselu ei tunnusta? Näib, et vaidlus skolastiline - reguleerib ju olemasolev Perekonnaseadus kõiki neid partnerite vastastikuseid varalisi õigusi ja kohustusi, mis täna puudu. Seega justnagu juriidilistehniline valik: kuidas oleks ratsionaalsem toimida? Selge, et lihtsam ja selgem oleks Perekonnaseaduse pisiparandamine. Ometi siit just see kisa algabki. Ja ühiskonna moraali kaitsjad eesotsas hr. Helmega viibutavad meile kantslist näppu ning hirmutavad Soodoma ja Gomorra õudse saatusega. Mida arvata?
.......
Vaatasin täna Kahvlist, kuidas Martin Helme suhteliselt primitiivselt meie tubli rüütli sire Randeli kahvlisse võttis. Randel pidas tegelikult ikka kahevõitluse vapralt vastu, ei kaotanud, aga hr. Helmele oleks nahatäis ära kulunud. Mis jäi tegemata ja millest oli kahju. Ehk mitte just eriti helge neokonservatiiv tiris meie võitleja kristliku moralitee maastikule, kus partnerluslepingu mõttest enam üldse ei räägitud. Sire Randel meelitati kavala munga poolt tsiviilkohtusaalist magamistuppa. Sealseid tehnikaid valdas uuskonserv muidugi hästi ja toetus kaksiklinna Soodoma ja Gomorra hukutanud negatiivsele õpetlikule kogemusele. Oleksin tahtnud vahele karjuda - partnerlusleping ei käsitle üldse suguelu! Aga ei saanud, kuna minu telekas on interpassiivne. Veider: tänane tsiviilseadus näeb ette ühise tegutsemise jmt. lepinguid, majanduslikke partnerlusi, kus osalised ühiselt maagamistoas ei tegutse, kõlblust ei riku. Viimast tehakse niigi ilma igasuguse seaduseta. Aga kooselu ja ühine majapidamine on sel juhul seaduse poolt justnagu välistatud ja poolte õigused kaitseta. Kas siis just meie eraõiguslikud majanduslikud kohustused ja õiguste kaitse on nii rõvedad, et ei vääri seadusega reguleerimist?

p.s. Tegelikult esines Randel väärikalt, aga Martin Helme jäi keretäieta. Seda tahtsin öelda.