Mr Nice teab ja arvab

Rüütel presidendiks - kes tegi? Ise Tegi

2006-06-28T18:16:00.000+03:00

Tänases Postimehes võtab kokku juba ammu "vanaks seniilseks kommariks" mõnitatud istuva Wabariigi Presidendi suunas tehtava kadedate konkurentide kriitika Enn Soosaar, kes pahandab Rüütli kallal tema ja Rahvaliidu valitud taktika peale käesolevas presidendi valimiste kampaanias. Ta heidab ette, et kandidaat nii ühemõtteliselt kindla peale ja valijameeste kogu voorule mängib. Soosaarel on õigus ja ei ole ka. Võib olla ei ole tõesti ilus, et Rüütel lahingusse ei kipu, kus nooremad ja teravamad konkurendid ta tõenäoliselt hävitaksid. Ometi maksaks küsida, mis selles nii halba on, kui niisuguse taktika olemasolev valimissseadus just peale surub? Poliitikas võitjate üle kohut ei mõisteta. Õigemini mõistetakse mõnikord küll, aga seda teevad võitjad kaotajate üle.

http://www.postimees.ee/280606/kommentaarikeskus.php?PAGE=4&TASK=KOMMENTAARID&TEEMA_ID=62473

Enn Soosaar: Tõepoolest, mida arvab president? (99)
28.06.2006 00:01

Urmas Kaju

Etteheited Rüütlile oleksid põhjendatud, kui praegu kehtiv presidendi valimise kord neid asju nõuaks, mida talle nina peale visatakse. Tegelikkus on aga selline, et esimene ring toimub Riigikogus, kus hääled jagunevad erakondade vahel kusagil kõrtsu tagatoas sõlmitud kokkuleppe kohaselt. Pigem vastupidi: olemasolevad mängureeglid just niisugust taktikat eeldavad. Kui Rüütel teisiti käituks oleks ta rumal, mida just konkurendid talle on ette heitnud. Ei ole rumal. Ja jälle häda.

Millised on presidendikandidaatide seisukohad päevapoliitikas ja muus, on vähemalt neile tegelastele ammu teada. Kas selline kord on ebaõiglane? Võib olla. Aga seda pole teinud Rüütel. Nüüd ollakse solvunud , kui vanahärra käitubki nendesamade , osaliselt praeguste solvunute endi toetusel kehtestatud valimisreeglite järgi. Käesolev ei ole selles asjas poolte võtmine. Ma lihtsalt tahtsin neile asjaoludele tähelepanu juhtida. Selline toimetamine näiksegi Eesti poliitikas tavaks kujunevat. Alles see oli ju kui reformarid sisuliselt aitasid vahepeal täielikult auti mängitud Savisaare tippu tagasi. Ka kaval metsamees Reiljangi on ju Toompeal nondesamade oravate võimujagamiskokkuleppe tulemusena.Ja nüüd hädaldatakse ja kraaksutakse häda ja õnnetust. Meenub Kaval-Ants ja Vanapagan. Kes tegi? Ise Tegi.

Pronkskurgihoooaeg suveuimases Eesti meedias

2006-06-18T14:42:00.000+03:00

Tänavune palava suve kiire algus ei ole ajakirjandusse ometi toonud tavapäraselt umbset hapukurgihooaega, mil juhtivad kolumnistid ja analüüsivad juhtkirjanikud kusagil purjetavad ja suvemaja trepil jalad külma vee kausis õlut limpsivad. Mitte midagi ju ei juhtu. Ja suvises puhkusemeeleolus ei viitsi ka ise midagi sulepeast välja imeda. Niisuguses väljakannatamatus olukorras sünnivadki veidrad sensatsioonid, mis toimekamal ajal nagu ei ületa uudiskünnistki. Mäletan veel dramaatilist meediakajastust politseipealik Antropovi kuritarvitusest: oma vanemate sõidutamisest ametiautoga Saaremaale.Oleks see sündmusterikkamal ajal toimunud, kas me sellest õudsest sündmusest üldse kuulnud oleksime. Aga vaene pollar sattus oma kuritegu sooritama lehemehe puhketsoonis. ja "vaiksel hooajal".

Nii ka praegu. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige väetim. Antropovi asemel peab päikeseuimaste suvereporterite honorarid välja lunastama Tõnismäel ootamatult avastatud viimane okupatsioonisõdur. Eestlasliku välimusega laskurkorpuse mundris ja vene automaadiga pronksmees. Ootamatult on selgunud, et see vene mundrisse vägisi pandud korpuslane on hoopis punakurjategija Aljoosha. Mõtlen, kas peaksin nüüd oma 1944.a. korpusse 17-aastasena mobiliseeritud ja sellessamas väeosas Kuramaal haavata saanud pensionärist isa kuidagi teisiti kutsuma hakkama? Ma ei eita Pronksmehe vastu protestivate Kalev Rebase ja tema kaasvõitlejate argumente, ehkki nad Eesti hümni sõnu ei tea. Samuti olen kindel, et ennekõike just naaberriigi abiga meie venelastel see leinav pronksmees nii emotsionaalselt just nüüd taas meelde tuli. Ja ometi - tunnen kibedust, et meie vedelapoolne ja iseenda isikliku segase mineviku tõttu ebakindel valitsus ja valitsejad lasevad meilt ühe maitsekalt kujundatud skulptuuri lihtsalt üle lüüa. Toompea on end ise nurka mänginud ja nüüd ei jää tal tõesti vist enam midagi muud üle kui öö varjus Pronksmees kuhugi häbelikult ära peita. Vahepealsed häppeningid Tallinna volikogus ja peaministri dramaatiliselt "kindlameelsed" lubadused eesti rahvast selle õudse peletise eest kaitsta on pigem juba naeruväärsed ja piinlikud.
Praegugi kostub avatud kukuraadiost stressiklubi, kus targad leheafroameeriklased annavad valitsusele nõu, mida ja kas teha Tõnismäe pronksmehega. Ka makulatuurkandjal lehed sellest agressiivsest paariast aina pläravadki. Ehk tänavust suvevaheaega ja hästitasustatud mõttepausi meie ajakirjanduses võiks seetõttu nimetada pronkskurgihooajaks. Iga päev ja iga tund kuuleme aina uusi kangelaslikke episoode Andruse heitlusest Toompea jalamil vene automaaditorust Stenbocki sihtiva punaarmeelasega. Kui Aljoosha alistatud, siis mis edasi? Kas saabub siis Kadrioru mererannas Tauno Kangro kujundatud rahvusliku peletise tulevase vesise ja laevateid ohustava asupaiga poole ristiga osutava Russalka kord? Või saab Amandus Adamsoni käe all valminud suurepärast taiest siiski päästa, kui nimetame ta ümber Estonkaks? Kes osutab üle vee sinna, kus valmivad eestlaste töökaid kätepaare ootavad Soome maasikavälud.
alamakstud
uk
Pronksmehe üleaedne Johannes Lauristini tänavast

Suurepärane: Portsmouth Cathedral Choir Toomkirikus

2006-05-27T18:25:00.000+03:00

Aeg: 27.mai 2006
Sündmus: Portsmouth Cathedral Choir Tallinna Toomkirikus
Dirigent David Price
Orelil: Marcus Wibberly
Kavas: Henry Purcell, Maurice Duruflé, Morten Laurisden, George Frederick Händel.

Mulje: suurepärane.
Koori kõla oli fantastiline ja helge. Minu harimata kõrv ei tabanud ainsatki vale nooti või muud kõrva häirivat. Ehkki võib olla sobimatu, ent mul tekkis paralleel Moskva Patriarhaadi Koori kunagi Nigulistes kuuldud superesitusega.Vähemalt laitmatu ja jumaliku kõla poolest. Kontsert oli tavatult lühike: 45 minutiga oli asi läbi. Esinemise lõpetas Händeli superhitt "Halleluuja". Sõnaga, niisugune mõnus laupäevane vitamiinisüst. Et inimene, kes mind sinna agiteeris välja ei ilmunudki, istusingi seal üksi. Et mitte esimest korda, siis mõtlen, et muusika jõuabki paremini kohale seda üksi kuulates. Ainus häda, et pole pärast kellegagi muljetada. No ma siis siin muljetan pisut.
Koor koosneb 24 poisist ja 14 mehest. Esinemisrõivastuseks olid kirsipunased talaarid, umb. sarnaseid olen näinud ka Kellerkoori seljas. Kes kelle tagant näppab? Teine asi: kirsipunane rõivas tekitas asssotsiatsiooni kohalike moekunstnike Toomas Kümmeli ja Juku-Kalle Raidi trendika samas toonis mudeliga "Kommarid ahju!". Kahtlus püsis, kuniks koor altari eest lõpus lahkus - nägin, et talaaride selja peale polnud seekord kirjutatud midagi.
Eriti kõrvu paitav oli koori poissliikmete hele ja üllatavalt jõuline vokaal - tõsi, neid oli kooris meeshäältest ka oluliselt rohkem.
Kontserdipaigast: ei olnud ammu Toomkirikus käinud, mistõttu avastasin selle justnagu uuesti toreda ja õdusa kontserdipaigana. Muidugi: koori repertuaar oligi kirikumuusika, mistõttu iidse esinemispaiga spetsiifikast arvatavasti tekkiv häiriv kaja segama ei hakanud.
Et samal ajal toimus Pronksmehe juures mäe jalamil järjekordne häppening, siis sealt koduteel mööda jalutades rõõmustasin mõttes selle üle, et eesti rahvuslastel ei ole pähe tulnud Toomkirikut kui meie 700 aastase orjapõlve mälestusmärki veel õhku lasta. Mille peale meie valitsus kiriku lahti võtab ja kuhugi äärelinna lattu ära peidab. Seda "rahvusliku leppimise ja integratsiooni huvides."

Eurovisiooni salatoimikud - setu plikadega läks napilt

2006-05-23T13:27:00.000+03:00

Praegu tuli pähe, et traditsiooniliselt korraldab järgmise estraadikonkursi paik, kust võitja pärit. Sellest tulenevalt poleks ju paha, kui järgmine Eurovisioon toimuks Põrgus. Või Lordide Kojas - tõlgendamise küsimus. Aga see iidne reegel asetab teise valgusse ka setu laulu mulluse läbikukutamise tegelikud põhjused. Kas Venemaa gaasil oma nuudlisuppi ja sülti keetev Euroopa olnuks valmis korraldama oma pidulikku aktust Neiukõsõ kodulinnas Petseris? Eurovisiooni turvaja Euro-Atlandi liit kraakleb sabatajatega nagu Peeter Oja praegu Iraagi tanklas ja igale poole ei jõua lihtsalt.

Karujaht Pärnumaal

2006-05-22T16:45:00.000+03:00

Karujaht Pärnumaal Ruhnu saarel on erutanud meediat ja tema juhatusel kogu eesti rahvast. Ärevalt nagu Juura Gagarini kosmoselennu ajal on massid kogunenud Kolõvani tänavatele, väljakutele, bulvaritele ja skvääridele üles pandud valjuhäälditest kuulama rindeteateid meretagusest Ruhnust, kus soome laikale appi toodud verejanuline Villu Reiljan jälitab saarerahvast terroriseerivat halastamatut kiskjat. Seni edutult. Arvatav karuott on kadunud nagu Godzilla vette või King Kong Empire State Buildingu katusele. Valitsus plaanib karuradarite suurhanget, mis jälgiksid meie randu vee pealt, vee alt ja õhust. "Eesti peab saama karuvabaks!" kinnitanud Eesti keskkonnakaitse minister Reiljan täies jahivarustuses antud intervjuus Ruhnu saarelt.
Karu ei ole siiski seni tabatud. Imelik. Vägisi sigineb kahtlus, kas tegemist on ikka arvatud metsaotiga? Sirvides eile piirivalvurite võitlust diversantide ja piiririkkujatega käsitlevat romaani "Tisza kaldal" tekkis mõte, et meid tahab vaenlane tahtlikult eksiteele viia, eksitada suurepärase haistmisega rajaleidja Reiljan ja tema laika valejälgedele. Ilmas pole ju midagi uut. Kas see "karu", mida kõik asjatult otsivad, on ikka karu. Ei maksaks välistada võimalust, et neid karujälgi on jätnud meie hoolikalt rehitsetud piiriribale hoopis karukäppadest valmistatud jalanõusid kasutanud Läti piiririkkuja. Lätlaste territoriaalsed pretensioonid sellele saarele on ju üle seitsmekümne aasta vanad.
Kas ei peaks "karu" saatma püüdma õppinud kütid hoopis diversantide ja spioonide tabamiseks väljaõppe saanud ja erivarustusega eliitüksused KAPO allüksusest smersh? Läti spiooni tabamise järel võiksime tema suhtes ilmutada humaansust ja kohelda teda sellena, kellena ta meie riiki salasiseneda üritas - asustada ta Tallinna loomaaeda või kinkida tema nahk meie valitsusjuht Savisaare Hundisilma talu kaminasaali ehtimiseks. Seda esindusruumi seni katvad rohked oravanahad võiks siis omanikele tagasi anda.

uk
ajakirja " Jaht ja kalapüük" erikorrespondent Euroopa Liidus

Pronksmees jäägu meie ajalugu tähistama

2006-05-20T16:17:00.000+03:00

Seoses tänase Pronksmehe juures toimunud rahvusliku protestimiitinguga kuulen raadiost pidevalt ärevaid rindeteateid Pronkssõduri juures toimuvast. Et leheafroameeriklastel alanud hapukurgihooaeg ja et et sealgi jälle midagi ei juhtu , siis igavusest on rindekorrespondendid hakanud heietama taaskord, kas ja mida vaja monumendiga teha. Mida nad muidugi ei oska:
rindekorresponent ei peagi olema analüütik. Aga kõik analüütikud on ilusate ilmadega kusagil võsas grillimas, niiet isegi tänasesse kukuraadio keskpäevatundi toodi kiiruga kohale varumehed Kreisiraadiost - kreisikolumnistid Tarmo Leinatamm ja Peeter Oja. Tegelikult on ka Pronksmehe ümber toimuv ammu kreisi kõigi jaoks peale nende, kes ennast Stenbocki on kutsunud ja seadnud.
...
Praegu imestan, et miks kogu see pikaajaline tants ümber Pronksmehe nii monotoonse rütmiga ja vähemõtestatud - kas ära viia ja kuhu viia ja kes julgeb. Esimesed kaks küsimust langevad ära, sest keegi nagunii ei julge. Liim ja Madisson julgeksid õhku lasta küll, aga politsei jälle ei luba.
Samas oleks minu arust täiesti ohutu ja mõistllik lahendus sellele üksnes toomintellektiga varustatud olenditele niisugust koledat peamurmist valmistavale "valupunktile" olemas (mulle isiklikult Pronkssõjamees meeldib, kena tagasihoidlik monument ja olen sellega sääl harjunud ka).

Niisiis:
a. Pronksmees jääb sinna kus ta on.
b. Aga õigustatud oleks monumendile lisada selgitavad tahvlid informatsiooniga, mida Pronksmees tegelikult tähistab: saksa okupantide poolt maha jäetud Eesti Vabariigi pealinna Tallinna hõivamist Punaarmee poolt 1944.a. septembris, Eesti riigilipu Hermanni tornis asendamist punalipuga ja Eesti uue okupatsiooni algust. Ja kõik. Mis siis, et sündmus ei olnud meie jaoks meeldiv. Aga seegi on osa meie riigi ajaloost. Seda enam, et monument sobib sinna arhitektuuriruumi mahuliselt ja paekivisena hästi.
c. Nende ajaloolist tõde taastavate õigete pisiparanduste järel tekiks siis võimudel ja meedialgi lõpuks võimalus sealsete miitingute ja kogunemiste-pärjapanekute kohta selgema seisukoha võtmise võimalus: kogunetakse Tallinna vallutamise monumendi juurde seda sündmust ja Uluotsa valitsuse kukutamist tähistama . Lihtne. Samuti oleks ka linnavõimudel otsustamise koht: kas pidada lubatavaks Eesti riigi viimase okupatsiooni alguse niisugust pidulikku tähistamist. Kui jaa, siis kuidas ära öelda järgmisele initsiatiivgrupile, kes sooviks korraldada pealinna keskel pidustusi Saksa vägede seissemarssi tähistaval mingil ajaloolisel kuupäeval.

uk
19.05.06

Kalevi Poeg tulekul

2006-05-20T00:00:00.000+03:00

Sel ajal kui murtakse nürisid piike Stalini väljakule projekteeritud Viru Poja üle, on legendaarse piimaiirise ja kamashokolaadi kombinaadi uued omanikud pannud käima lehmakommide tootmise. Toorainet lüpstakse kinnisvaraste abiga otse Toompea lehmakauplejatelt. Projekti saatnud edu on viinud lutsukommiarendajad mõttele seda laiendada - kunagist tootmiskompleksi rajatakse täiendama tagasihoidlikes mõõtudes paarikümnetuhande ruutmeetrine kaarhall, kuhu uued avarad tööruumid plaanib rentida omale 150 aastaks Vabariigi Valitsus. Vabanevasse Stenbocki majja aga saab siis mugavad ruumid endale Oktoobri Rajooni Rahvakohus. Õigusliku järjepidevuse alusel. Kalevi laiendusprojekti juht Oliver Twist nimetab laiendust Kalevi Pojaks. Esindusliku hoone esist muruplatsi hakkab väärtustama Kreutzwaldile rahvuskangelase persooni loomisel eeskujuks olnud Tauno Kangro elusuurune (kõrgus 20 m) skulptuur. Monumendil on käes vahe pronksine vits, millega ta karjatab suurt hoiupõrsast.

Stalini väljaku hoonestamise skandaalist inspireerituna uurisid ajakirjanikud arendajatelt, kas nad ei karda, et julget arendust võib tabada sama saatus. "Ei karda. Ärgu mölisegu." sõnas Oliver Twist tagasihoidlikult.

YOU CAN´T DO THIS ON STAGE ANYMORE

2006-05-19T23:23:00.000+03:00

Frank Zappale pühendatud näitus Rahvusraamatukogus

See pealkiri on näpatud ühe tema albumi (1988.a.) pealkirjast. Tänaseks on maestro ka ise oma Beverly Hillsi kodunt lahkunud ja rikastanud taevaseid inglikoore bepopi ja dodekafoonia juurutamisega. Itaalia-juudi päritolu Ameerika muusik ja helilooja Frank (Francesco) Zappa sündis 21detsembril 1940.a. ja suri 4.detsembril 1993.a. , põdedes enne pikka aega kõrivähki.

Franki jaoks oli see pikk lahkumine iseäranis piinarikas, kuna üliviljakale heliloojale ja katkematult esinevale muusikule ei võimaldanud raske haigus viimastel kuudel enam esineda, laulmisest rääkimata. Ühe tema viimase esinemise videosalvestuse vaatamine ehmatas mind tõsiselt – ta oli seal täiesti vesihall... Vaatamata sellele käis FZ oma tee vapralt lõpuni, korrastades oma ülirohket varasemat salvestatatud materjali ja tehes korraldusi oma loomingu retseptsiooniks ja väljaandmiseks pärast tema lahkumist. Nüüd ajab FZ loomepärandi asju tema perefirma Rykodisk ning muusikutest pojad Dweezil ja Ahmet. FZ talendi ja imetabase muusika austajate hulka kuulub niisuguse muusika maailmanime nagu Kristjan Järvi kõrval ka muude kunstialade esindajaid – näiteks tshehhi kirjanik Vaclav Havel. Olen kusagilt lugenud, et ajal, mil Havel oli rutiinsel kantseleitööl (presidendiametis), korraldanud ta oma lemmiku nimetamise Tshehhi Vabariigi aukonsuliks (?) või kultuuriatasheeks (?) L.A.-s. Teades Franki püsimatut iseloomu, olen veendunud, et au teenis ta kuhjaga välja, aga konsuli paberimajandus jäi temast küll ripakile.

Frank oli oma ettearvamatu ja ekstraordinaarse käitumisega sama tuntud, nagu Lennart Meri. Iseloomulik on juhtum kunagiselt staadionikontserdilt Saksamaal. Lavale tulnud maestro tõstnud publikule Rooma tervituseks käe ja hüüdnud mikrofoni: “Sieg!”. Magnifitseerit publik karanud püsti ja röökinud paarikümnest tuhandest kõrist vastu: “Heil!!!”. Selle peale pakkinud Zappa ja tema bänd asjad kokku ja jätnud kontserdi ära. “Te ei ole midagi õppinud.” Sõnanud FZ jahmunud massidele kommentaariks.

Ja veel. Nagu näha, ei ole autor siin eriti teaberikas (isegi aastaarve napilt). Põhjus lihtne. Kopeerisin kunagi selle arvuti HD-le FZ albumilt "“Son of Cheep Thrills" tema täieliku loomeloo ja diskograafia (ta jõudis produtseerida 58 albumit!), mille oleks meelsasti siia üles riputanud. Paraku andis HD otsad (praegu on uus) ja “ Son of..” ühes kotitäie ülejäänud 10 Frank Zappa cd-ga jäi ühel õnnetul päeval taksosse.

Pühendan käesoleva Franki mälestusele ja soovitan kõigil huvilistel kiigata Rahvusraamatukogu 6.korrusel kuni maikuu lõpuni avatud toredat näitust, mille on koostanud Aavo Raup. Ise olen kaks korda selle läbi jalutanud – võimalik vaadata nurga taga mängivalt monitorilt ka vidosalvestusi Zappast, väljas on rohke pildimaterjal, vitriinides tema albumid ja raamatud.

Armsa väljapaneku juurest võib muuhulgas lugeda ka järgmist lühiiseloomustust:
”Frank Zappa oli laulja, filmirezhisöör, satiirik, produtsent.”. See on muidugi tõsi ja fantastiline, ent tänapäeval mitte just liiga erakordne. Minu jaoks on pigem erakordne see haruldane toimekus ja töövõime, millega Frank kindlalt eristub oma kaasaegsetest kolleegidest. Tuues paralleeli revolutsioonilise majandusteoreetiku Siim Kallasega, kes loeb ennast koos oma võitluskaaslase Edgar Savisaarega täieliku isemajandamise leiutajaks, siis sama meetodit ilma IME tiimi abita rakendas praktikasse Francis Vincent Zappa oma loomes juba varem: muusik Zappa tegutses nagu iseseisev ettevõtja: ise kirjutas muusika, ise palkas/pani kokku bändi selle esitamiseks, mõnikord ka terve sümfooniaorkestri, korraldas kontserdid ja esinemised, stuudiosalvestused, andis ise hiljem ka plaadid välja. Saadud tulu investeeris Zappa uutesse muusikaprojektidesse – mida ei olnud sugugi vähe ja need ei olnud odavad.
...

Ekstraordinaarse, kohati isegi kõlvatu ja tabusid eirava Zappa kohta on kindlalt teada veel üks “üllatav” fakt: Frank Zappa ei ole mitte kunagi tarvitanud uimasteid. Tema suhtumine neisse oli üheselt eitav. Seda ajal, mil paljud rokitähed, eriti aga fännid olid veendunud, et ainult mõõduka kaifiga ongi võimalik “päris” muusikat teha.

On arvatud, et Frank Zappa on kõige enam intervjuusid andnud muusik üldse. Ka temaga seotud ajakirjade jm. trükiste arv on määratu Kas see just nii on, mine tea.. Aga üliaktiivne ja kõikjale sekkuv oli ta küll. Pealegi äärmiselt mürgise keele ja sarkasmiga, mistõttu establishment teda arvatavasti vaikselt lausa vihkas.

Dirigent Kent Nagano on öelnud: “ Zappa muusikal on kaks olulist omadust: esiteks – see on väga mitmemõõtmeline ja sügav. Igal kuulamisel leiad sellest midagi uut. Teiseks, Zappa muusika toimib igal tasemel kuulajale: igaühele oma – on see siis üksnes pesapallist ja rokist huvituv inimene või minusugune üleõpetatud muusikaerudiit. Selline saab olla ainult suur kunst.”
...

Esimest korda pärast Frank Zappa surma saab tänavu maikuus kuulata, kuidas Zappa mängib Zappat: tema vanem poeg Dweezil koos mõne Franki kunagise bändikaaslasega on Euroopa turneel. Meile lähimad kontserdid toimuvad 19.mail Stockholmis ja 22.mail Berliinis.

Täiendust võite leida: http://www.zappa.com/

Soovitada võiks ka”The Real Frank Zappa Booki “ sirvimist (Picador by Pan Books GB 1989) “ I don´t like to write a book but I ´m going to do it anyway, because Peter Occhiogrosso is going to help me. He is a writer. He likes books – he even reads them. I think it is good that books still exist, but they make me sleepy.” (Mulle ei meeldi raamatu kirjutamine, kuid ma kavatasen seda siiski teha, kuna Peter Ochiogrosso aitab mind. Peter on kirjanik. Ta armastab raamatuid – ta isegi loeb neid. Minu arust on tore, et raamatud siiani on olemas. Aga nad teevad mind uniseks.”

P.S. Mulle isiklikult on kõige enam meeldinud albumid “Apostrophe”, “ Roxy and Elsewhere” ja “Bungo Fury” . Aga see on juba maitseasi. Frank Zappa on teinud terve vagunitäie muusikat.

Andunud rokifännid peletas keerulise harmooniaga komplitseeritud muusikat loonud Zappa eemale kusagil poetatud märkusega: “Rock is not dead but it smells funny” (rokk ei ole surnud, aga ta lõhnab juba imelikult)

Lõpetuseks. Kuningas on lahkunud. Aga Zappa muusikat (ka uut!) aina tuleb ja tuleb. Milles asi? Põhjus lihtne. Frank Zappa Beverly Hillsi kodu tagaaias mäeküljes on kolm avarat betoonkambrit – mis on põrandast kõrge laeni ulatuvaid riiuleid täis. Neil hoitakse tuhandeid tunde tema salvestatud muusikat, noote ja muid materjale. Selle määratu pärandiga tegeleb pidevalt neli inimest. Ja materjale üha ilmub ja ilmub, autoriks õigusega Frank Zappa.

Milleks meile maksud?

2006-04-23T23:00:00.000+03:00

Perioodiliselt, eriti aga valimiskampaaniate aegu algatavad meie erakonnad aina ikka ja jälle suure käraga ning muidugi valijate kalastamiseks diskussiooni maksumääradest. Eriti ja traditsiooniliselt taob seda trummi väsimatult Reformierakond.

Tulumaks ettevõtete investeeringutelt on juba kaotatud.
Just nimelt sedapidi: dividendidena välja võetav raha on endiselt maksustatud. Nüüd siis on sama seltskond taas tulumaksuteema üles võtnud. Sedakorda üksikisiku tulumaksu määra vähendamisena. Miskipärast räägitakse palju vähem kasvavatest aktsiisimaksudest mitmesugustele tarbekaupadele (see küll aetakse Brüsseli kaela), mis ju samuti teie ja meie kukrut kergendavad. Riigieelarvet lähemalt analüüsimata jääb mulje, et just aktsiisitulud lüüakse kergema südamega viluks - riigiisadele vist tunduvad sisuliselt tarbimise maksustamiselt laekuvad summad "maast leitud rahana". Nii see muidugi ei ole, vaid kogumis kõigi teiste maksude ja lõivudega moodustab see kodanike üldise maksukoormuse. Mis ekspertide hinnangul ei ole sugugi nii madal. Ehkki autor on kaugel ekslikust seisukohast, nagu oleks maksude abiga võimalik ühiskonnas suurendada mingi müütilist "sotsiaalset õiglust" (astmelise tulumaksu pooldajate peamine argument), siis ometigi tundub see parteiagitaatorite igavene tants maksukatla ümber koomiline ja mõtestamata. Solvab, et mind kui valijat peetakse poliitstaapides lolliks.

Imestan, et poolesajandise demagoogia läbinägemise kogemusega eestlane ei ole endale (vähemalt meedia ei ole) esitanud küsimust - mille jaoks on maksud? Mis on maksud? Just. Makse makstes peame ju üleval oma riiki ja kõiki neid, kes meie riiki aitavad funktsioneerida. Rääkides maksumääradest oleks ausam kõnelda sellest, millist või kui kallist riiki me omale tahame. Või otse öeldes: kas me tahame oma laste õpetajatele palka maksta?

Võib olla tõesti võiksid nad seda tasuta teha. Seda loetelu jätkata oleks mõttetu. Ma lihtsalt imestan. Ühelt poolt püüab käbivaraste vägi kutsealuste hääli meie jaoks ülikalli palgaarmee loomise ja sõjaväes teenimise kohustuse kaotamise lubadusega, teiselt poolt lubatakse tulumaksu veelgi alandada. End majandusekspertidena esitlevad närilised peaksid ikka arvutada oskama. Kes siin loll on?

Isamaaliit ja Res Publica: Mõõga ja Saha Liit

2006-04-11T15:25:00.000+03:00

Tegelikult meenus meie konnatiigistunud poliitilise elu viimase aja üllatusuudisest kuuldes kõigepealt hoopis KUKU raadios kunagi sagedasti kuuldud Harri Tiido lemmikväljend kahe omavahel täiesti sobimatu asja kohta: “Nagu siga ja kägu.” Teades Toompea mäetööliste eriliselt hella ja kergesti haavatavat hingeelu ja agressiivset riiakust selle kaitsel, ei julge ma praegu niisugust võrdlust tuua.

Jutt on rahvuslike aadete järjepidevust ja edasikestmist rõhutava Isamaaliidu ning poliitilise-küünilise finantsprojekti Res Publica ootamatust paariminekust. Leebemalt võiks seda uut ühendust politoloogide Ilfi ja Petrovi kirjeldatud Ostap Benderi nepiaegse poliitilise projekti järgi nimetada ka “Mõõga ja Saha Liiduks”. Kus mõõgavendadeks oleksid agressiivse suhtekorraldusega noored respublikaanid ja saha taga kõndima pandaks talupoeglikult alalhoidlikud isamaalased. Ehkki küll just neid (eriti Mart Laari)on süüdistatud siinse põllumajanduse hävitamises, siis eks ühendabki verivärskelt ühte heitnuid ju karjuv vastuolu sõnade ja tegude vahel.”Kus on Partsi lubatud seksikad Euroopa mehed?” küsivad nõutult praegu naisvalijad, kuuldes Euroopa kaudu peagi siia saabuvatest alzheerlaste ja senegallaste ning sadadest või isegi tuhandetest meie tänavapilti peagi rikastavatest traditsiooniliselt “vanadest eurooplastest” seksikamateks peetavatest külalistest.

Aga jätkem irooniline virisemine. Et ma ei ole oluliselt paremini tagamaadest informeeeritud kui tavakodanik (meediakanalid ja internet), siis ei saagi järgnevat käsitleda millegi muu kui ühe valija muljetena. Ja ometi: minu jaoks tähistas see Molotovi kokteiluudis Eesti poliitikas ideoloogia ja mistahes aadete lõplikku kõrvaleheitmist. Isiklik pettumus on seda suurem, et olen olnud IL püsivalija nende poliitikasse tulekust peale. Ei ole niiväga kriitiline olnud ka IL rohkete praktiliste või suisa rumalate äparduste pärast. Olen valinud (mõnikord hambad ristis) rahvuslikku aadet. Sest teisi neid väärtusi rõhutavaid erakondi pärast ERSP liitumist IL-ga eriti nagu polegi jäänud.Minu raamatutarkusel põhinev, ent koduses praktikas kinnnitamata ettekujutus demokraatiast on olnud võimalus perioodiliselt toimuvatel ausatel valimistel anda oma eelistus mingile kindlale ideoloogiale ning sellele rajatud programmi esindavale erakonnale.

Kui selle mõõdupuuga püüda täna Eesti poliitilisi struktuure ja erakondi eristada, siis sattub analüütik suurtesse raskustesse. Ainus selgem liigitus momendil on koalitsioon ja opositsioon. Kõik muu on enam kui hägune. Isegi traditsiooniline parem-, vasak jaotus Eestis ei näi kehtivat. Kuni Sotsiaaldemokraatliku Erakonna asutamiseni olid meil siin kõik parempoolsed peale Toomsalu kommunistide ja Savisaare “tsentristide”. Selles mõttes on kõige ausam seltskond olnud Res Publica, kes valimistele läks kahemõttelise loosungiga “Vali prem tulevik!”. Mis ju samuti hüüdlausujate parempoolsust sõnaselgelt ei kinnita. Samas “Vali pahem tulevik” loosungiga keegi valijate hääli kalastama ei läinud. Ei oskagi siin pooli võtta ja kedagi eelistada (keda eelistadagi, kui selgelt väljendatud ideoloogiat kellelgi ei ole?).

Kui püüda prognoosida jõujooni värskelt sündinud poliitilises ühenduses, siis varasem praktika ei näi rahvuslikule mõrsjale Isamaaliidule ühteheitmisest “Seksika Euroopa Mehega” Res Publicaga midagi roosilist tõotavat. Kohe meenub, millega lõppes eduka ärimehe mainega Tõnis Paltsi värbamine Isamaaliitu. Äritavade poliitikasse süüdimatu ületoomine oleks rahvuslikule erakonnale toonud äärepealt kaasa peaaegu hävingu, oma parteiõdede ja -vendadega ning erakonna väljakuulutatud poliitiliste eesmärkidega mittearvestamine lõi suure augu trikoloori all tasakene, kuid püsivas rahvuslikus tuules purjetanud aluse pardasse. Praktiliste majandusküsimustega hädas olnud rahvuslastele Messiasena tundunud ärimees Palts kergitaski kohe kaabut esimeste raskuste ilmnemise järel ja kolis ilma südametunnistuspiinadeta moodsamasse paati “Res Publica”. Tagantjärele oli see ideoloogiliselt õige valik: Res Publica kui puhtakujuline äriprojekt niisuguse vanamoodsa nähtusega nagu südametunnistus ei probleemitsenud. Kui püüda “Tönise-kogemusest” Isamaaliidu tänase abielu kohta midagi järeldada, siis jõukast ja isepäisest Paltsist ei saanudki Isamaaliit jagu. Palts tegi, mis tahtis, ütles mis tahtis, ajas meelsamini asju raha keelt paremini mõistvate vene ärimeestega. Linnapeana lubas endale luksust lõunastada – vabandage väljendust – litsimajas. Et cetera, et cetera. Selles viimases polekski olnud midagi ekstreemset, ent parteikaaslastele oleks pidanud see siiski andma lõpliku kinnituse, et “Paltsi shanghaitamise projekt” on ebaõnnestunud ja tuleks kiirkorras vaikselt lõpetada. Sest loodetud majanduskogemustega “liider” ei saanud üldse aru, mis vahe on poliitikal ja äril. Ei saanud kuni lõpuni aru. Mistõttu pelgan, et kui IL ei saanud jagu ühestainsast Paltsist, siis kuidas mõeldakse hakkma saada terve suure grupi inimestega, kes äril ja poliitikal ei näe samamoodi erilist vahet, ent poliitilistes siseintriigides palju osavamad. Ei tarvitse vale olla skeptikute hinnang, et Isamaaliit sai nüüd ühe Paltsi asemele paarkümmend või lausa sada. Kas ja kuipalju IL-ile lisandus liitunud erakonnalt poliitilist arukust näitab kujukalt uuele liitparteile valitud lennukas nimi “Eesti eest.”. “Eest ära!” oleks ka parem. Vähemalt väljendaks mingit ambitsiooni. Olen juba juhtunud lugema ajakirjandusest üpris loogilist konspiratsiooniteooriat, et kahe poliitilise ettevõtte “ühinemise” asemel on toimunud “vaenulik ülevõtmine”, mille taga on Res Publica siseheitluses ebaõnnestunud võimuahnete noormeeste – “äraostmatute”- soov liitumisega kaasneva mõningase paratamatu segaduse käigus uues struktuuris maas vedelev võm leninlikult üles korjata. Kas meie rahvuslaste viimased mohikaanlased tõesti sooritasid enda poliitilise sepuku või läheb kuidagi teistmoodi, seda peab näitama tulevik. Võib olla ei annagi “ilus seksikas Euroopa mees” kositud eesti talutütrest kaasale kohe naha peale. Aga minema kolib ta küll kohe, kui pruudi kaasavara laiaks on löödud. Kosib mõne omasuguse seksika ja jõuka kaasa. Talutütrele teeb enne tite, kes jääb häbistatud piiga üles kasvatada. Lõpetuseks: võib olla virisen ilmaasjata. Ehk liigume klassikalise Briti parlamentaarse demokraatia ugri-mugri versiooni poole – varsti on meil kaks erakonda: koalitsioon ja 0-positsioon. K. ruulib ja Nullimehed virisevad. No järgmiste valimiste järel saavad nemadki oma kätt riigi rahakoti valitsemisel proovida. Aated ei ole enam tõesti moes. Kui Briti traditsiooni edasi järgime, siis küllap ilmub varsti välja ka Guy Fawkes, kes Riigikogu veinikeldri püssirohutünnidega täidab ja parlamenti koos legendaarse puhvetiga üritab õhku lasta. Et pommide õhkimisel on Eestis pikaajaline rahvuslik traditsioon, siis on tõenäoline, et kodumaine Fawkes on demokraatia plahvatuslikul reformimisel oma Briti kolleegist edukam.

Üks tont käib ringi mööda Eestit

2006-04-02T21:49:00.000+03:00

- see on antikommunismitont – saaks marksismi klassikut parafraseerides nüüd sadu aastaid hiljem taaskord nentida. “Mida teha endiste kommunistidega?” on kuidagi ootamatult jälle päevakorda tõusnud. Kas just niiväga ootamatult – selle tõenäolise põhjuse ja paljut muudki seletab üpris veenvalt lahti EPL-is Mihkel Mutt (31.03 “Vallutajad, koostöölised, parteilased” http://www.epl.ee/artikkel_316834.html). Või neohamletlikult: "Kas olid või ei olnud NLKP liige? - selles on küsimus..." Tegelikult juhatasid teema samas lehes juba varem sisse “endised” Robert Närska ja Mikk Titma. Kes mõlemad said portaalikommentaarides ülivaenuliku vastuvõtu ja kohati lausa madala sõimu osaliseks. Leebelt küüniline Mutt nendib oma arvamusloos: “Rahvuslik leppimine on aja küsimus. Praegu on see aeg kahjuks pikenenud. Põhjuseks on mõnede isikute upsakus, läbematus, enesekindlus ja lihtsalt rumalus. See on nende endi süü, et nad seda teemat näppima on hakanud. Sellega on nad vanad haavad lahti kratsinud. Tahaks neile nõu anda, kuigi see on hiljaks jäänud: hoidke madalat profiili, siis on kõik õnnelikumad.”

Sellele on raske midagi lisada. Ka soovitus “endistel” madalat profiili hoida (pidagu mokk maas) on praktiline.

Häda on paraku selles, et isegi kui keegi neist "endistest" midagi täiesti asjalikku sel teemal ütlekski, mõjub öeldav tema suust tahes-tahtmata eneseõigustusena ainuüksi ütleja tausta tõttu. Mida öeldi, jääb sageli tähelepanuta. Lugejad-kommentaatorid võtavad selle asemel käsile autori isiku. Kahju oli mul Mikk Titmast. Kes ju EKP “ladvikusse” sattus Vaino Väljase poolt meie Valges Majas teostatud paleepöörde järel ja tulemusena. Ja vähemalt eelnenud Karl Vaino perioodiga võrreldes tõi sinna majja esmakordselt täiesti arukaid mõtteid. Usun, et Eesti ühiskonnas valitsevaid meeleolusid tunnetav Vaino Väljaski on avalikkuse tähelepanu alt just seepärast teadlikult eemale tõmbunud.

Üks muudest põhjustest "endiste" teema aktualiseerumiseks on ka meie praeguse presidendi isik, kelle jätkuvalt kõrge reiting lugejate-valijate seas on teinud armukadedaks nii Toompea asukad kui ka meediakanalid endid. Arnold Rüütli personaalküsimus näikse olevat üks ajakirjanduse-raadio- televisiooni lemmikteemasid. Tema väiksemgi sõnavääratus või komistus puhutakse kohe ülemaaliseks suursündmuseks. Loomulikult niisuguse teravdatud tähelepanu all teeb illegaalse töö ettevalmistuseta vanahärra järjest uusi vigu. Millest omakorda saab siis “rahvusliku katastroofi” tonaalsuses jutustada.

Teisalt tõmbas mees ise (või tõmmati õukonna poolt) presidendi mineviku teema avalikkuse ette Vabariigi aastapäeva puhul koostatud kummalise nimekirjaga teenekate inimeste kõrgete riiklike aumärkidega autasustamise kohta. Kunagiste parteitöötajate sinna lülitamine oli paljude jaoks liig ja solvas sisemist õiglustunnet. See aktsioon tundub seda enam kummaline, sest tungivat praktilist vajadust nende härrade seltsimeeste niisuguseks esiletõstmiseks ei olnud. Järgnev avalikkuse pahane reaktsioon oli ometi väga lihtsalt ette prognoositav. Ka teenetemärgistatud seltsimehed ise sattusid rambivalgusse – kus vähemalt paljudel neist sellises kontekstis viibida ei oleks meeldinud. Kindlasti leiaks mõne vandenõuteoreetiku, kes neid asjaolusid reastades jõuaks järeldusele, et Rüütel astus talle ette sokutatud reha peale. Kes sokutas? Usun, et seda kuuleme eri variatsioonides peagi: poliitparanoiast meil puudust ei ole.

Kuidas siis ikkagi toita siin ringi luusivat ja saaki otsivat antikommunismitonti? Ega eespool viidatud Mihkel Muti arukale ja tasakaalustatud artiklile midagi eriti lisada ei olegi. Mis tähendab, et tuleks lihtsalt hoiduda elavate inimeste kastistamisest mingi ühe tunnuse alusel. Ehk mitte teha seda ainuüksi kunagise NLKP liikmelisuse põhjal. Seda põhjusel, et omaaegne NLKP ei olnud üldse partei selle sõna otseses, maailmavaate alusel liikmeid koondava poliitilise erakonna tähenduses. Teiseks; niisugust liigitamist ja massilist lahterdamist just nimelt ootaks väga meie arvukas kunagiste partei- ja nõukogude töötajate aktiiv. Kes heal meelel sulanduks “saja tuhande EKP liikme” kollektiivsesse süüsse. Kui meil kõlbas saata oma riiki Brüsselisse esindama teenekas ENSV töölisjuht Siim Kallas, siis pole põhjust tunda silmakirjalikku valehäbi ka presidendi pärast, kes ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena pidi käima Kremlis NLKP valitud seltskonna poksikotiks, mida rahva hirmutamiseks TV otseülekandes laialdaselt näidati. Mis meie sel ajal tegime? Meie laulsime.

Ei tahaks oma kunagistele komparteisse mobiliseeritud (mõned ikka trügisid sinna ise ka) kolleegidele anda käesolevaga lisaargumenti, ent siiski: möödunud sajandil meile esmakordselt sõltumatu riigi välja võidelnud kaitseväe tuumiku moodustanud ohvitserid ja allohvitserid olid pea viimane kui üks "endised" - tsaarile truudust vandunud, Venemaa sõjakoolides hea ettevalmistuse ja maailmasõja rinnetel tollesama tsaariperekonna eest verd valades suurepärase lahingukogemuse omandanud eesti soost ohvitserid. Ülemjuhataja Johan Laidoner kaasa arvatud. Eesti Vabariik ei pannud neid pärast Tartu rahu alla kirjutamist miskipärast vangi või seina äärde. Omistas hoopis ohtralt kõrgeid sõjaväelisi ja riiklikke autasusid, kinkis talusid jmt nagu olümpiavõitjatele.

.....

Vähesed “astusid” ju ENSV-s NLKP-sse isikliku siira soovi tõttu.. Parteisse “võeti”. Ja tehti seda merkantiilsel põhjusel: kommunistlik partei püüdis kontrollida kõike, mis Nõukogude riigis toimub. Selleks tehti parteilasteks absoluutselt kõik, kes täitsid või kes soovisid täita ametikohti, millel ühiskonnas mingigi otsustav roll: tippspetsialistid, teadus- ja loometöötajad. Ning otse loomulikult kõikvõimalikud pisi-, keskastme ja tippjuhid. Ei kõla küll siiralt, kuid iseenda jaoks teen vahet inimestel, kes liitusid ENSV päevil kommunistliku parteiga professionaalse karjääri (eneseteostuse) huvides või kes tegid oma ainsa karjääri üldse parteitööl. Viimast seltskonda ma üldjuhul ei usalda. Muidugi vaatan siingi ikka seda, kas ja kuidas käitusid need inimesed.Mida nad tegid, mitte mida nad rääkisid. Võib olla mõnikord kogemata, aga sellegipoolest.Eesti jaoks pöördeliste sündmuste ajal ja järel. Mõne puhul saab seda käsitleda tegevkahetsusena, isegi kui enesele avalikku tuha päheraputamist pole toimunud. Mida näiteks mina küll kelleltki verbaalsel kujul ei oota. Esiteks, loen niisugust asja täiskasvanud ja enesest lugupidava inimese jaoks alandavaks. Ja teiseks - meil praegu valitsevas kohati vaenulikus õhkkonnas ka kõige vähem enesepuhastuslikuks aktiks.

Samas: ma ei ole kuri nende kommunistide, vastutavate partei- ja nõukogude töötajate peale, kes kas oma tahtliku või tahtmatu tegevusega NLKP ja Nõukogude riigi põhja lasid. Minu silmis väga tubli! Aga teenetemärke ma selle eest ei annaks. Sama hästi võiksime teenetemärgistada seltsimehi Pavlovit ja teisi Erakorralise Olukorra Komitee purjus liikmeid, kes faktiliselt Eestile vabaduse kätte võitlesid.

Ühe Mihkel Muti kalambuuriga ei ole ma siiski nõus: tänases Eestis kõrgete ametikohtade hõivamist endiste kommunistide poolt või kommarite "kapist väljatulekut" ei võrdleks ma restauratsiooniga. See oleks liiga lihtne ja lihtsustav. Murelikuks teeb mind pigem omaaegse parteitöö meetodite ja metoodika püüdlik juurutamine Eesti erakondade poolt. Kuidagi väga tuttav käekiri: ametimeeste sundparteistamine või ametikohtade täitmine parteilisel alusel.

Nõukogulikku tüüpi ühiskonna juhtimise meetodite sage pruukimine ei ole meie poliitikute kommunistlik vandenõu: kommunistlikust noorsooühingust välja kasvanud ja õpilasmaleva juhtimiskogemusega härrad seltsimehed lihtsalt midagi muud ei oska, puudub moodne haridus ja teistsugune kogemus.

Lahkus kuningas, keda eestlastel ei ole kunagi olnud

2006-03-15T12:24:00.000+02:00

Lahkus suurmees, keda armastati ja kelle üle oldi tihti pahased sel talupoeglikul maal arvatavasti ühel ja samal põhjusel - meie esimese presidendi isiksus, maneerid, lastetuba ja haridus kuulusid siniverelisele. Meie pärisorjarahvas ei võtnud teda kunagi "omaks", talle omistatud üksmeelne austus oli pigem rojalistlik. Ka Lennart Meri teada-tuntud puudused - sagedane hilinemine, unustamine, ekstravagantsed ja ootamatud teod kohatine justnagu hoolimatu käitumine - olid suursugused ja pigem kasvatasid seda eiteamillel põhinevat lugupidamist, kui et oleks tinginud etteheiteid. Ei ole kohatu seda kõike kokku võtta nukra nendinguna: eestlased kaotasid kuninga, keda neil ei ole kunagi olnud. Välisminister ja hiljem president Meri andis oma pisikese riigi tagasi saanud eestlastele tagasi kaduma läinud eneseväärikuse: teadmise, et iseseisva riigina oleme samaväärsed Saksamaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide ja samuti oma äsjase senjööri Venemaaga. Isegi Putin ei saa kiidelda, et oleks Valge Maja gloobuse oma käega ära sodinud!

Ärge pidage mind hullumeelseks, aga otsides Lennart I Suurele sarnast mujalt maailmast, siis meenub esimesena Charles de Gaulle. Just De Gaulle andis kaua okupeeritud olnud, seejärel oma olulise Põhja Aafrika provintsi Alzheeria kaotanud prantslastele tagasi eneseväärikuse ja "suursugususe" tunde. Keda rahvuslastest ohvitserkond OAS üritas korduvalt tollesama Alzheeria loovutamisega toime pandud "rahvusliku reetmise" eest teise ilma saata. Ka Lennartit on Eestile idas olulistele territoriaalsetele kaotustele kaasa aitamises kritiseeritud. Õnneks on kriitika olnud leebem, setu ohvitserid ei ole püüdnud talle atentaati korraldada.

Tasuta lõunate puudumine läheb sageli kallimaks

2006-03-13T11:07:00.000+02:00

Kõrvuti avalikult häbistatud ja välja naerdud "kommunistliku" presidendiga näikse Eesti ühiskonna intellektuaalsemgi pool üha sagedamini märkavat meie tshapajevlikku ratsarünnakut harrastavate padufridmanistidega polemiseerides mingit "ohtlikku kreeni" ühiskonnalaeva tasakaalus ning üha valjumalt sellest ka rääkivat. Ootan huviga, millal tänane Päevalehe autor, intelligent ja paadunud haritlane mõnes mäejutluses kommunistlikuks kurjategijaks tembeldatakse. Lollidega olla raske vaielda, ent kehvapoolse ja ühekülgse lugemusega nomenklatuursetel mõttetankistidel targa Ants Juskega ilmselt võimatu. Intelligentselt mõistlikku vasakpoolsust ei ole meil vaja peljata, primitiivselt liberaalset parempoolsust oleme juba näinud.

ANTS JUSKE: Rohkem tasuta lõunaid

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=315314

On heameel näha, et traditsiooniliselt ühiskonnas sotsiaaldemokraatlikke, humanistlikke ja alalhoidlikke väärtusi kandvad intellektuaalidki hakanud neil teemil häälekamalt sõna võtma ja neist meid kõiki puudutavaist valikuist avalikult sõna võtma. Eesti õnnetus on olnud selles, et - vabanedes alles hiljuti erakordselt nürist ja arulagedast, ent ennast igiammuse sotsiaaldemokraatliku minevikuga kaunistanud kommunistlikust süsteemist - on riigi majandusedule aluse pannud avatud paremliberaalset majanduspoliitikat (õigesti!) propageerinud seltskond ühes pesuveega ka lapse vannitoa põrandale pillanud. Ehk inimväärset elu ja ühiskondlikku solidaarsust kujutanud kui mingit sovetlikku relikti. Pigem esindab just niisugune ennast haritud ja kaheldamatult terase Milton Friedmani laia selja taha pugev laiamine primitiivset arusaamist ühiskonna toimimisest, ka võib olla piiratud lugemusest või elukogemusest tingit lihtsustatud mõistmist. Mis - nagu me oleme Eestis juba ka näinud - on mitmetel juhtudel viinud süüdimatult küüniliste või ka ebakompetentsete poliitiliste või majandusotsusteni. Ma ei usu, et ennast kaugel Brüsselis keskpärasest europalgast ja igatsustasust kuidagi elatav Milton Kallas ei toetaks oma pensioniealisi sugulasi või haridust omandavaid lapsi. Milleks ta ju Eestis kaua propageeritud riikliku ideoloogia kohaselt ei olekski moraalselt kohustatud: pensionärid närigu oma pensionisammast, lapsed võtku pangast laenu, kui õppida tahavad.
p.s. Vaidleks siiski natuke Ants Juskega, õigemini maldaks teda parandada: Milton Friedmanil on õigus - tasuta lõunaid ei ole olemas. Aga sellega peeti silmas, et midagi ei ole siin ilmas tasuta: kõige eest peab keegi ja kusagil maksma. Ehk kättesaamatatult kalli hariduse, kultuuri ja olematu sotsiaalhoolekande eest maksab kogu ühiskond väga kallist hinda. Mis siis, kui oma rahva raske saatuse eest igapäevaselt muretsevad poliitikud maksavad iseendile nende kannatuste eest mingeid kurvastuse- või meeleparanduse kompensatsioone ja tasusid.

Sandraku-Tarto aktsiooni tulemus vastuoluline

2006-02-16T04:00:00.000+02:00

Kui teema ei oleks ni tõsine, siis võiks lausa naljatada: Eestis on tekkinud uus mood - omistatud riiklike autasude vastuvõtmisest avalik loobumine. Seoses saabuva Vabariigi sünnipäevaga avalikustas president pika nimekirja inimestest, kellele kõrged autasud on määratud. Selle kohaselt tekib 24. veebruaril arvukas hulk eri masti uusi ordenikavalere. Mitte ainult arvukas, vaid ka vastuoluline. Tänaseks on ajakirjandus sealt esile toonud juba hulgaliselt nimesid, mille omanikel ei tohiks Eesti iseseisvuse saavutamise või lausa tolereerimisegagi suurt pistmist olla. Aga palju rohkem on meedia jätkanud arutelusid vahepeal juba väsima hakanud teemal tänase Eesti riigi presidendi Arnold Rüütli isikust. Et justnagu endine ENSV tipptegelane ja nii edasi. Nüüd siis veel kaks väärikat meest - Ott Sandrak ja Enn Tarto teatasid avalikult, et keelduvad neile juba omistatud Eesti riigi autasude vastuvõtmisest. Kahetsusväärselt tõstab iseenese stampidesse armunud meedia ebapiisavalt esile peamist põhjust, mis võinuks ehk ajendada neid mehi kõrgest ja igati välja teenitud tunnustust loobuma. Ja veel niisugusel pisut skandaalsel moel.

Tunnen põgusalt Ott Sandrakut, austan Enn Tartot selle eest, kes ta oli ja täna on. Mistõttu tunnen ennast praegu ebamugavalt. Midagi on selles nende kahe väärika mehe poolt moraalsetel põhjustel algatatud aktsioonis valesti. Ei ole ju kumbki härradest kunagi ajanud kitsalt iseenda asja. Ometi kukub praegu just niimoodi välja. Auraha, mis tõrksalt tagasi lükatakse ei ole ju Rüütlirist, vaid "Maarjamaa rist". Eesti riigi, mitte Arnold Rüütli isiklik teenetemärk. Minu silmis lükatakse tagasi minu riigi autasu, mille iseseisvus on neile mõlemile olnud ühtviisi kallis. Meie president on meie iseseisva riigi institutsioon olenemata sellest, kas kellelegi seda ametit parasjagu kandev isik meeldib või mitte. Ja autasud antakse meie riigi ,mitte selle isiku nimel, kes nad konkreetselt kätte annab ja edikti allkirjastab. Kuivõrd Eesti kroonil on EKP nomenklatuurkommunist Kallase allkiri - kas peaksime need kroonid siis nüüd üksmeelselt põlema panema või kuhugi tagastama? Kahtlen selles.

Oma mittenõustumist praeguse autasude omistamise korraga oleks võinud targad mehed kuidagi teisiti väljendada. Saan aru, et Sandraku-Tarto protest ei ole ehk niivõrd ajendatud autasu omistaja (Rüütli) isikust, vaid pigem seltskonnast, kes samaaegaselt koos nendega ordenikavalerideks saavad. Selles olen Sandraku ja Tartoga tuliselt nõus. Kavaleride punt on tõesti kummaline ja kirju. Ometi ehk just need kaks väärivad autasu suurema õigusega. Nüüd tuleb siis niimoodi välja, et autasuväärilised loobuvad ja need ülejäänud tegelinskid saavad oma ristikesed rinda. Mõne aasta pärast ei mäleta keegi enam asjaolusid, kuidas autasud saadi. Need antakse kogu eluks. Aga Sandrak ja Tarto jäävad Eesti riigi tunnustuseta. Kahju.

SDE võitleja võeti kavala munga poolt kahvlisse

2006-01-26T23:43:00.000+02:00

Äsja lõppes TV3 saade "Kahvel", kus diskuteerisid ESDE esindajana Randel Länts ja neokonservatiiv Martin Helme. Teemaks "homoabielude lubatavus". Juba niisugune küsimuse asetus näib minu kui juristi jaoks vildakas. Momendil on akuutne hoopis see, mismoodi reguleerida kahe ühis majapidamist ja kodu omava partneri vastastikuseid tsiviilõiguslikke õigusi ja kohustusi , kui nad ei ole nö. traditsioonilises abielus - kas oleks vaja selleks veel eraldi "partnerlusseadust" või piisaks olemasolevast Perekonnaseadusest sätte kõrvaldamisest, mis samasooliste ühiselu ei tunnusta? Näib, et vaidlus skolastiline - reguleerib ju olemasolev Perekonnaseadus kõiki neid partnerite vastastikuseid varalisi õigusi ja kohustusi, mis täna puudu. Seega justnagu juriidilistehniline valik: kuidas oleks ratsionaalsem toimida? Selge, et lihtsam ja selgem oleks Perekonnaseaduse pisiparandamine. Ometi siit just see kisa algabki. Ja ühiskonna moraali kaitsjad eesotsas hr. Helmega viibutavad meile kantslist näppu ning hirmutavad Soodoma ja Gomorra õudse saatusega. Mida arvata?

.......

Vaatasin täna Kahvlist, kuidas Martin Helme suhteliselt primitiivselt meie tubli rüütli sire Randeli kahvlisse võttis. Randel pidas tegelikult ikka kahevõitluse vapralt vastu, ei kaotanud, aga hr. Helmele oleks nahatäis ära kulunud. Mis jäi tegemata ja millest oli kahju. Ehk mitte just eriti helge neokonservatiiv tiris meie võitleja kristliku moralitee maastikule, kus partnerluslepingu mõttest enam üldse ei räägitud. Sire Randel meelitati kavala munga poolt tsiviilkohtusaalist magamistuppa. Sealseid tehnikaid valdas uuskonserv muidugi hästi ja toetus kaksiklinna Soodoma ja Gomorra hukutanud negatiivsele õpetlikule kogemusele. Oleksin tahtnud vahele karjuda - partnerlusleping ei käsitle üldse suguelu! Aga ei saanud, kuna minu telekas on interpassiivne. Veider: tänane tsiviilseadus näeb ette ühise tegutsemise jmt. lepinguid, majanduslikke partnerlusi, kus osalised ühiselt maagamistoas ei tegutse, kõlblust ei riku. Viimast tehakse niigi ilma igasuguse seaduseta. Aga kooselu ja ühine majapidamine on sel juhul seaduse poolt justnagu välistatud ja poolte õigused kaitseta. Kas siis just meie eraõiguslikud majanduslikud kohustused ja õiguste kaitse on nii rõvedad, et ei vääri seadusega reguleerimist?

p.s. Tegelikult esines Randel väärikalt, aga Martin Helme jäi keretäieta. Seda tahtsin öelda.

Seksi ostmise kriminaliseerimisest

2006-01-25T12:03:00.000+02:00

Kas ja kuidas saaks prostitutsiooni ohjeldamiseks/kaotamiseks kasutada õigusnorme? Selle üle on Eestis kord arglikumalt, kord tulisemalt arutletud vaata et kogu praeguse iseseisvuse aja, s.t. alates momendist, mil meil üldse oli seadusloomesse ja oma elu korraldamise asja. Käsumajandusest liberaalsesse turumajandusse, okupatsioonist vabadusse pääsenud ühiskonnas vajutati majandusvabaduse ja isikuvabaduse nimel igas suunas n.ö. gaas põhja. Seetõttu oldi ja ollakse tänaseni ka sellesse "majandusharusse" suhtumisel ebalevad: kas on õige sekkuda oma keha müügiga raha teenivate isikute tegevusse? Kui keelustada või muuta see karistatavaks, kas me siis ei piira inimeste õigus ennast müüa? Skeptikud väidavad valehäbita, et võitlus "maailma vanima elukutsega" on tulutu. Litsi on löödud aastatuhandeid. Paljudes skeptikutes arvan äratundvat oma sookaaslased, kes suhtuvad võimalusse seksi osta või kurtisaanide seltskonda nautida soosivalt. Kõige selle juures jahvatatakse palju ja lausa nilbelt seksista ja seksuaalsest vabadusest. Aga väga harva on räägitud asjast: sellest, et väga paljud prostituudid ei ole seda ametit valinud vabatahtlikult või kui isegi kunagi nad tõesti on ise "tänavale läinud", siis õige pea ei ole neil enam valikuvõimalust - neil on oma töödejuhataja-sutenöör, kes sageli vägivalda kasutades neid naisi julmalt ekspluateerib. Ei ole saladus, et prostituudid orjavad ja nuumavad oma keha müügiga organiseeritud kuritegevust. Seda julma reaalsust ignoreerides ei ole Eestis siiamaani midagi tõsisemat ette võetudki. Nüüd asi taas päevakorras - sedagi häda sunnil: naaberriigid on seksiostu kriminaliseerinud või kriminaliseerimas. Eestit ähvardab maksuparadiisist Euroopa lõbumajaks muutumine. Tänases Päevalehes on ometigi üks rahulikus toonis ja asjalik lugu prostitutsiooni teemal Et tean autorit kui sotsiaaldemokraati, oletan, et see positsioon ESDE kaudu ka Toompeale kord jõuab ja midagi juhtub ka meie seadusandluses. Tegelikult on pr. Ilvi argumendid ni ilmsed, et nendega oleks nagu raske üldse vaieldagi. Ootan huviga, kas ja kuidas neid tõrjuma hakatakse!

ILVI JÕE-CANNON: Vanim kuritegu

http://www.epl.ee/artikkel_310335.html&Com=1&CO=30&PK=0#s

Urmas_Kaju, 11:07 25.01.2006

Pr. Jõe jutt on üks mõistlikumaid sel teemal viimasel ajal silma jäänud sõnavõttudest. Olen autoriga sada protsenti nõus ning seda suurema huviga uurisin kommentaare: kas ja kuidas lugejad on aru saanud, mida neile öelda taheti. Kahjuks näib, et ega eriti ei saanud. Võib olla tulnuks enam rõhutada täiesti õiget põhimõtet, mille kohaselt seadused väljendavad ühiskonnas ametlikult tunnustatud inimliku moraali norme. Ehk: seksi ostmise kriminaliseerimisega tunnistame, et see tegu on kõlblusetu ja häbiväärne. Alles selle järel tuleb prostituutide teenuseid ostvate mehikeste hirmutamine võimaliku karistusega. No ja organiseeritud kuritegevuse ohjeldamine ka. Õigemini selle tegevusvabaduse piiramine ja tulubaasi kärpimine. Ja veel: olgu seksiostu eest määratav kriminaalkaristus kasvõi parkimistrahviga samas mõõdus, siis KARISTATUS selle väärteo eest jääb ostjat tema ankeedis ja eluloos kõikjal saatma veel pikki aastaid. Seda on raskem varjata kui liilia-põletusmärki, mis musketäride aegsel Prantsusmaal langenud naiste õlale põletati. Niisugust plekki oma biograafias omaval isikul pole vähemalt mingisse avalikku ametisse, pedagoogikasse ja paljudesse muudessegi valdkondadesse enam kunagi asja.

Homosuhted olid viimati N.Liidus reguleeritud

2006-01-08T11:48:00.000+02:00

Mõni aeg tagasi kirjutasin toetava kommentaari EPL-is ilmunud prl. Lisette Kampuse arukale artiklile, kus minu meelest emotsioonivabalt ja mõistlikult käsitleti vajadust tunnustada seaduslikult olemasolevaid samasooliste inimeste perekondi või ühiselu. Autor nimetas neid ühiseluvorme õigesti "partnerluseks". Mille pinnalt tekkivad varalised ja mittevaralised õigused-kohustused vajaksid õiguslikku reguleerimist. Ei aimanudki, milliseid emotsioone küsimus meie ülileige religioossusega ühiskonnas võib tekitada! Tutvustasin oma lehekommentaari oma erakonna mailing listis ja oma süüdimatu teoga ajasin armsad õed- vennad peaaegu et tülli. Listis käiv tuline vaidlus praegu veel edasi. Mistõttu näen, et oma sseisukohtade tutvustamine siin blogis ei olegi üleliigne. Ehk huvitab:

LISETTE KAMPUS: Ma ei taha abielluda, tahan perekonda

http://www.epl.ee/artikkel_308728.html&Com=1&CO=30&PK=0#s

Urmas_Kaju, 11:32 04.01.2006

Ütlen kohe välja, et olen küll ühe teise vähemuse esindaja: olen hariduselt jurist. Aga autori põhiseisukohtadele kirjutaksin alla. Just. Vähemalt juriidilisest vaatepunktist on abielu majanduslik partnerlus ühiseks tegutsemiseks ühiste eesmärkide nimel. Laste "tegemine" sageli see ühisosa tingimata ei pea olema - seda kinnitavad lugematud lastetud abielud.Ei ole ka välistatud (ehkki seda võimatu kontrollida), et seksitakse tihedamini ja kardetavalt ka suurema naudinguga partnerite vahel, kes ei ole omavahel abielus. Millest siis kogu see tobe vaidlus? Täna oleme olukorras, kus registreerimata ühiselu pinnalt tekkivad varalised ja mittevaralised õigused-kohustused on reguleerimata. Ühiselu poolte õigused on seadusliku kaitseta. Kõlab küll veidralt, aga näen vajadust samasooliste ühiselu registreerimiseks peamiselt põhjusel, et sellele laieneksid ka perekonnaseaduse sätted. Lugege seda seadust - seal ei ole pühendatud ainsatki paragrahvi seksile! Viimati olid samasooliste suhted seadusga reguleeritud N.Liidus - kus need olid kriminaalkorras karistatavad.

.............

Sellest süütust minu professionaalsest kretinismist kantud kommentaarist puhkes minu erakonna muidu nii rahulike liikmete vahel terav dispuut. Mida täna hommikul püüdsin oma siinse arvamuse täpsustamisega natukene rahustada:

Õed-vennad mõistuses!

Olen ilmselt laisk listilugeja (mõned päevad jäid aastavahetamisega vahele küll) - ja avastasin täna õudusega, millise tüli ma listis kergemeelselt tutvustatud lehekommentaariga olen põhjustanud...

Ma siis pigem süüd tundes täpsustaksin, milles oli minu kommentaari point. Ma ju absoluutselt ei püstitanud küsimust tolerantsusest- ebatolerantusest. Avaldasin juristina oma heameelt, et prl. Kampuse artikliga on teema arutamine viimaks asja sisule lähemale jõudnud. Tõesti: küsimus ju eeskätt tsiviilõiguslik, ehk.partnerlussuhete õiguslik reguleerimine. Mis ju loomulik ja õige. Selleks riik ongi. Ja meie erakond kui parlamendipartei võib ja peabki seadusandlike initsiatiiividega esinema neis valdades, kus vajalik. Uba on praegu selles, et keegi ei tahagi (prl. Kampus ütles selle ise selgelt välja) abielu püha sakramenti lillaks värvida. Aga kas poleks õigem käsitleda abielu kui partnerlussuhete üht vormi. Nii kaoks ära teravus ja vaidluse koht üldse - mille üle siis vaielda? Partnerlusi on ju väga mitmesuguseid ja laste sigitamiseks pere loomine mehe-naise vahel on ainult üks nendest. Ma ei püüa siin traditsioonilist abielu kuidagi alaväärtustada. Aga mööngem: ta pole ainus perekonna liik täna. Riigi ülesanne on seadustega reguleerida olemasolevaid suhteid ja nähtusi. Kas vajadus selleks on olemas? Partnerluste puhul kindlasti!

Urmas

Eesti presidenti võiks valida laiemas ringis kui Ühispangas

2006-01-02T10:37:00.000+02:00

Peaasjalikult avaliku meedia eestvedamisel on Eestis ikka ja jälle püütud lahti vedada suuremat ühiskondlikku arutelu riigile presidendi valimisest. Paraku ei ole meie esimese ametimehe ja esindusisiku ümber õnnestunud tulisemat kära tekitada. Natuke on ikka "rahvast" (tegelikult ikka valijaskonda) suudetud üles kihutada, aga possaadiinimesi ja talupoegi mäepealses kindlustatud lossis esindavaid poliitikuid ei ole väga kirglikult küsimusega kaasa tõmmata õnnestunud. Kui, siis ainult mõnda neist, kel unes on kangastunud edev soov saada ise "kogu rahva isa" mujalt kui valitsusjuhile antud mandaadiga üks esinduslik ametipost. Tõesti, see on seni ikka olnud poliitiliste figuuride kui juba loomult ekstra edevate vajaduste rahuldamise küsimus seni. Eks parteid ja noodsamad "figuurid" saavad selge peaga isegi aru, et parlamentaarse demokraatiaga Eestis puudub sel ametil sisepoliitikas määrava tähtsusega mõjuri roll. Vähemalt kodupesale- erakonnale see eriti midagi juurde ei anna.

Meedia üritab sellegipoolest tollest terenduva spektaakli võimalusest kinni haarata: mõelda vaid, milliseid telesaateid, dispuute ja talk-showsid Suured Presidendivalimised võimaldaksid korraldada!

Uimastest "Baaridest", "Farmidest" ja "Naistevahetusest" tüdinenud vaatajale annaks ju korraldada midagi värskemat t ja dramaatilisemat. Ning sinna vahele siis ka reklaami müüa. Ometi ei võta toompoliitikud suuremas osas ikka veel vedu. No parlamendi valimiste eel luisatakse valijate moosimiseks midagi ebamääraselt pooldavat arvatavalt enamusele meelepäraste presidendi "otsevalimiste" kohta. Aga kui hääled käes ja teiste omade poiste klubidega jagatud, siis kaob huvi. Pragmaatilised poliitikud saavad aru, et presidendilossist ei saaks oma erakonna kassasse, samuti seda kassat finantseerinud toetajatele õieti midagi anda. Isegi mingeid riigihankeid või soodsaid lepinguid. Ka ei ole presidendil voli ega võimu mehitada mingeid tulusaid/vajalikke ametikohti erakonna varupingil kannatamatult oma aega ootavatele naistele-meestele.

Meedia on nõutu ja proovib vahepealsetel aegadel ise olukorda Kadrioru pargis asuva majakese ümber dramatiseerida. Et president riiklikult olulisi otsuseid ei langeta (ei saa, ega peagi langetama), siis on võetud ette tema isik, momendil konkreetselt Arnold Rüütli isik. Küll kurdetakse dramaatiliselt käsi laiutades, et vanahärra "ei tee ju midagi", iseäranis piinliku täpsusega arvutatakse tema passivanust ja varasemaid eluloolisi seiku. Samas on rääkijad-kirjutajad ise kunagise "Säde", "Noorte Hääle", "Rahva Hääle" ja ENSV riigitelevisiooni-raadio tötajad. Seega siis kommunismi agitaatorid-propagandistid. Vähemalt tollases tähenduses. Kas õõnestasid tollaste Rahva Hääle rubriikide "Parteikoosolekul otsustati" ja muu analoogilise punase pläma loojad kuidagi "seestpoolt" valitsevat reziimi?

Meedia näägutab aiva, et Rüütel ei sobi. Kuid ei ole võimeline kedagi alternatiivina välja pakkuma. Ja mitte ainult: ka erakonnad ja muud poliitilised ringkonnad ei ole kedagi sellist leidnud. Ütleme: ega keegi võimalikest ei julge ka. Sest avaliku arvamuse uuringuid uskudes läheks too õnnetu juba ette kaotama. Mida enam meedia meie praeguse presidendi kallal iriseb, seda enam on ta kasvavalt populaarne. Objektiivne olles on tema reitingut aidanud tõsta ka sulitsemise, otsustusvõimetuse, arguse ja lihtsalt ebaausate tegudega silma paistnud poliitikud ise. "Murettekitavale olukorrale" pidas vajalikuks pühendada oma maailmavalust pulbitseva juhtkirja järjekordselt ka meie keskne päevaleht. Meedia mure näikse olevat tõsine: rahvas näed armastab teist. Just seda, kelle eest meedia teda hoiatab. Tõsi, kedagi teist ka ei tea soovitada. Mida teha - kas rahvas on vale? Meediale on vaja kiiresti leida mõni teine rahvas. Minu arvates on olukord idiootlik ja enam kui piinlik. Kirjutasin selle kohta küll iroonilise, ent väga tõsisest pahameelest kantud kommentaari:

JUHTKIRI: Rahva armastus jääb vastuseta?

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=308506&Com=1&PK=0&Status=OK

Urmas_Kaju, 13:32 01.01.2006

Silmates lehte avades taaskord Rüütli-teemat, hakkab mul ebamugav. Sest ma juba tean ette, kuidas ja millises tonaalsuses meie presidendist kirjutatakse. Infoühiskonnas tavatsetakse rääkida, et ajalehed ja televisioon teevad presidendid, riigijuhid, tipppoliitikud üldse. Arnold Rüütli fenomen näib seisnevat selles, et proportsionaalselt tema iaiku halvustamise ja tema kallal irisemisega tema populaarsus valijate seas aina kasvab. Mistõttu mäepealsed parteipoliitikud kõhklevad: kas keelata valijad ära või Arnold Rüütel? See on halenaljakas. Käesolevaga ei kavatse ma provokatsioonile alluda, ega võtta siin sõna Rüütli poolt või vastu. Aga möönan, et mida aeg edasi, seda sümpaatsem tundub mulle Kadrioru vanahärra. Ja seda ebasümpaatsemad näivad mulle need madalad vaimutsemised tema isiku kallal: unustame, et president on iseseisva riigi institutsioon. Ja kui halvustatakse sedapresidendi institutsiooni seaduslikult kandvat isikut, siis ilgutakse iseenese riigi kallal. Vähemalt kaudselt. Imestan, et Eesti meedia on suures osas olnud selle kampaania eestvedaja. Ja nö. üldrahvaliku toetuse kasv Rüütlile on loomulik reaktsioon sellele hoiakule. Ma ei ütle, et ma oleks mingi Arnold Rüütli eriline fänn kunagi olnud. Aga ei ole juhtunud kusagilt lugema-kuulma tähelepanekut, et just viimasel ajal on president justnagu teise hingamise leidnud. Jutt ladusam, tegevuses lausa tema puhul ette välistatud energilisust täheldada. Kas Rüütel on siis rumal, kuna temast ei ole saanud Ain Hanschmidti äripartnerit nagu teisest presidendist, kes resideerub Estonia puiesteel? Või on ta nii vilets mees, et isegi kaval-Ain ei viitsinud teda üles osta? Et T-pead näikse olevat kõik kellegi lõa otsas, äritsevad muda või kohupiimaga, siis seda enam näikse presidendi kui sõltumatu institutsiooni roll tähtsustuvat. Samuti ka isik, kes seda kohta täidab. Ehkki varemalt ma eriti presidendi otsevalimisi ei pooldanud, siis praegu näeksin küll heameelega, kui meie riigi esimest isikut ei valitaks Ühispangas, vaid laiemas ringis.

Propaganda vastu, usundiõpetuse toetuseks

2005-11-25T13:59:00.000+02:00

Juba pikalt vahelduva eduga vindunud ja siiski loiult kulgenud arutelu selle üle, kas ja kuidas tutvustada õpilastele religiooni (de) põhitõdesid ja -lugu või keda lubada seda üldse klassi ette seletama ei ole veel ometi mingisse punkti jõudnud. Ka mäepealsed on teinud ebakindlaid ja ebamääraseid avaldusi selles küsimuses. Sest vähimgi piiksatus selles asjas on kohe tagajalgadele ajanud kõikvõimalikud võitlevad humanistid ja lastekaitsjad. Kellelt kuleme ligutavaid stsenaariume õelatest pappidest, kes rikkumata nooruki hinge kristliku propagandaga mürgitama hakkavad. Näitena on ju hea tuua mitmesuguseid usuaktiviste- vahitornirahvast, kellega paljud kokku puutunud. Nagu esindaksid need aktivistid vanajumalat ennast või kasvõi usutegelasi laiemalt. Siin veel üks moment, mida siinkohal välja ütlemata ei saa jätta: peagi on käes jõulud ja teleülekannetes näeme karjade kaupa eilseid teadusliku ateismi viiemehi, tänaseid riigitegelasi ja muidumehi kirikus härdalt istumas ja kuulamas, mida Õpetajal neile öelda on. Just taasiseseisvuse viimaste aastatega on Kristuse sünnipäev muudetud millekski kunagisi parteikonverentse meenutavaks ürituseks. Ma ei imestaks, kui Jeesust autasustataks posthuumselt Maarjamaa ristiga. Soovimata küll kedagi solvata, tunnistan, et Eesti riigitegelastest kirikus näha ei ole tekitanud hämmingut ja sisemist tõrget üksnes Lennart Meri ja Mart Laar.

Tänases Päevalehes siiski suurepärane, lihtne ja aruselge lugu sellel komplitseeritud (?) teemal. Juba pealkiri paneb asjad õigesse tasakaalu:

MALLE KOIDO: Jah usundiõpetusele, ei usupropagandale

http://www.epl.ee/artikkel_306007.html&Com=1&CO=30&PK=0#s

Urmas_Kaju, 13:25 25.11.2005

Lugesin prl. Malle Koido artiklit ja tahtsin tulla siia hüüatama - viimaks üks esimene mõistlik ja selge lugu sel teemal! Kahjuks lugesin möödaminnes läbi ka siia lisatud kommentaarid - autor visatakse kividega surnuks. Ometi näivad tema selgitused mulle endiselt veenvad, olen alateadlikult midagi samalaadset ka ise mõelnud, ent ei ole osanud neid nii selgelt sõnastada. Just. Usundid on maailmakultuuri osa. Nii koguduste likmetele, ristitutele, paganatele ja ateistidele. Religioonid on maailmas olemas, hoolimata sellest, mida sellest arvavad heakarud, surimuritäid jt. EPL Online juhtivad ühiskonnateoreetikud. Kuna diskussioon religiooniteemil on nagunii kestnud juba aastatuhandeid küll sule, küll mõõgaga, siis olen kindel, et EPL Online seda nüüd lõpetada ei suudaks. Mistõttu esitaksin vaid enda tagasihoidlikud, ent minu jaoks piisavad argumendid prl. Malle pakutud nime all ja vormis usundiõpetuse toetuseks. Kaalukaim argument peaks olema erinevate parteiliste varjunimede all esinevatele portaaliateistidele arusaadav: "Teadmine - valgus. Mitteteadmine - pimedus." Kuulub see vist ateist Maksim Gorkile. Maailmakultuuri olulisest osast midagi teadmata jääme vaimse puudega, mille Nõukogude võim meile pärandas.Kuidas saab realiseeruda südametunnistuse vabadus, kui me selle realiseerimisel vajalike otsustuste tegemiseks vajalikke teadmisi ei oma? Kõiksuse administraator ei ole süüdi, et teda vahendavate maaklerite (usutegelaste) hulgas on piiratud ja erineva kõlblusega inimesi. See ei tohiks muuta tema sõnumi sisu ja olemust. Nagu ka Eesti riiklust ei tohiks panna kahtluse alla põhjusel, et meie riigiametites on olnud mõnikord lausa kaabakaid ja sulisid.

LÜÜRIKUD JA FÜÜÜSIKUD

2005-11-23T16:08:00.000+02:00

Kunagi vene ajal puhkes tollases tulevast perestroikat ennustavas väljaandes tõsimeelne sovetlik diskussioon “lüürikute” ja “füüsikute” üle ühiskonas. Kes nad on ja kuidas nad on. Ja kumba ikka rohkem kommunismi ehitamisel rohkem vaja. Mäletan süüdistust “füüsikutele”, et nood liigratsionaalsed, olematu emotsiooniga, ainult numbrites kinni. Nõukogude inimene vajab aga lisaks veel emotsiooni, ideed, hinge. Praegu vaatan imestusega, et hoolimata sõna- ja leimivabadusest mitte kusagil piiksugi sel teemal ei tehta. Milles asi? Füüsikud ja lüürikud Eesti ühiskonnas ometi selgelt eristunud. Võib olla häda selles, et lärmi löövad esimestena ikka lüürikud, aga nad kas füüsikute poolt üles ostetud või sisimas ise hirmsasti füüsikuteks pürgimas? Jättes äraostmise versiooni arvatavalt kapo, popo ja teta (teabetalituse) insinuatsiooni aukabuhirmus konkreetse süüdistuse aluseks olla võivad teesid esitamata, siis sellegipoolest: püüaksin olla kramplikult generaalne. Ometi on lüürikud ja füüsikud tänases Eestis täitsa olemas. Seda enam, et enamus neist ka sünnniaasta järgi lüürikute-füüsikute dispuudigagi väga tuttavad. Mis siis et täna parempoolsed, aga toona siiski valges särgis-lipsus reformikommunistid. Praha kevade piraadid Viljandi seavabrikus.

Niipalju siis sissejuhatuseks. Aga suurt osa tänaseid T-päiseid võib selle kunagise Literaturnaja Gazeta jaotuse järgi ära jagada küll.

Mõned näited. Siim Kallas – kindlasti küürik. Tal oli ja võib olla tänagi veel midagi on järel nö. visioonist või lõimunud eesti keeles “razmahhist”, mis Eesti tänase valuutakomitee põhimõttel kroonimajanduses ongi praeguse Eesti “majandusime” alus. Lihtne, ent tõhus. Lüüriku teene muidugi oli selles, et sai aru, mis talle Toomkooli restoranis Jeffrey Sachs ütles. Ja hiljem ärgates ei unustanud hommikuse klaasi järel – tõsi, Ameerika juudi nime unustas ära ja asendas eestimaise – Kallase nimega.

Lüürikud on visionäärid: nende peas sünnivad Valge mere kanali ja Siberi jõgede pööramise (Jesk-Aasia kõrbetesse suunamise) projektid. Õnneks ei ole neil raha. Kui oleks, siis elaksime Kuul ja ainus seaduslik maksevahend seal oleks Eesti kroon. Õnneks on hull professor küüditatud Brüsselisse ja tema seltsimehele antud Eesti riigi kinnisvara. Las mölab. Kuule ei saada.

Aga mitte vanadest asjadest irisemine polnud peas. Tegelikult tekkis mõte (mis pole ju uus!), et vähemalt Eesti ühiskonnas käivitab sündmusi neidsamu lüürikuid pidevalt näriv kadedus- füüsik Ainil on miljard, Ennul suurtalu ja mitu autot, jne. Aga mul pole isegi armukest. Kas ma olen siis luuser? Eesti mõistes küll. Ja võiks isegi uhke olla, kui ei püüaks ühe käega olla aus reformist, ja teise käega meeleheitlikult nendesamade sulidega üritada mingit diili teha. Kusjuures diil ei õnnestu. Sest sinu valvata usaldatud vara varastatakse ära.

Siin ongi point. Vähemalt eelnev näide oleks olematu, kui ametniku positsioon ja edevus ei oleks rahuldatud jäädud. Nurka surutud inimene annab ära kõik. Sõbrad, erakonna ja Setumaa. Ma ei malda enam näiteid tuua. Ma ei tunne piisavalt hästi Siimu kaasvõitlejaid, reformikommuniste. Mitte sellepärast, et ma karadaksin, et see kamp lööks mind maha. Karta pole põhjust. Brüsselikommarid ei ole lollid,. Nad teavad, et eestlasi teema enam ei koti. Nad on vaimselt valmis uueks okupatsiooniks.

Sancta simplicitas: IPO tuleb!

2005-11-20T17:59:00.000+02:00

Uudissõna LEIM on praegu kuum. LAIM, SOLVANG, VERBAALNE TATISTAMINE on kadunud. See uus on poliitiliselt korrektne sõna, nagu kriimsilm, mesikäpp või afro-ameeriklane. Alles hiljaaegu hoidusid tänased seadusandjad veel kramplikult terminist "venelane", kuna sel olnud solvav kõla. Ja kasutasid õiget terminit "vene rahvusest isik".

Päevalehest loeme:

Kaitsepolitseinikud keelduvad laimuasjadega tegelemast

http://www.epl.ee/artikkel_305600.html

Ei saa mitte vaiki olla minagi:

Hakatuseks ütlen kohe välja, et internetis levinud süüdimatud solvangud ja enamasti üpris labane valimatu keelepruuk kelletahes tuntuma isiku suhtes, kes netipättidele silma jäänud - on mullegi vastik ja kuidagi peaks seda meie avalikku ruumi korrastama tõepoolest. On kujunenud sümptomaatiliseks, et avalikes portaalides (ka ajalehtede veebiväljaannete kommentaariumides) kujuneb vähegi tuntuma nime ainuüksi pealkirjas mainimine signaaliks, et kohe on platsis anonüümsed valvekommentaatorid, kes valavad mistahes kontekstis ära mainimist leidnud isiku nüri sõimu ja labasustega üle. Asjast või sündmusest ei räägita üldse, ei analüüsita, ei esitata hinnanguid. Minnakse kohe isiku enda kallale. Mida solvanguks nimetada oleks understatement. Uudissõna LEIM on minu meelest täiesti ebaõnnestunud - miks peaksime labast turusõimu ja avalikke solvanguid veel kuidagi peenema terminiga tähistama - kas see on mingi uus poliitiline korrektsus?

Ometi peaks siiski enne põhjalikult läbi mõtlema, kui midagi ette võtta. Et koos pesuveega (anonüümsete kommentaatoritega) ka mitte last (sõnavabadust) välja ei visataks. Rein Lang on ette võtnud õige asja, ent tormanud temale omase kirglikkusega selle kallale, nii et veri pritsib. Kapo (Poliitilise politsei õigusjärglane?) rakendamine selle ülesande täitmisele on ilmne overkill. Juba salaviina laadungite jälitamine on minu meelest pisut eemaldunud meie riikliku julgeolemise tagamise põhiülesande täitmisest. Võib olla luua siiski IPO - Internetipolitsei ja kutsuda appi vennaliku Hiina spetsialiste? Nemad on oma internetis ju "korra majja löönud".

Ehkki seda on meediaarutlustes juba kordi välja öeldud - ent siiski ei ole piisavalt kõlama jäänud - on portaalikommentaaride paiguti labase ja alandava taseme põhjus lihtne: see on ju anonüümsus, mis mujalgi ja teistsugustes oludes inimlooma tumedama-jõhkrama poole esile toob.Viktooria Bläädid, kuritäid ja patserid vaevalt Jaakude, Jüride või Maridena midagi niisugust endale kaine peaga lubaksid. Enamikel juhtudel arvatavasti ka mitte veinisooja peaga. Kõrtsudes-pubides me ju kõva häälega ropendamist ja sõimlemist ometi ei kuule ju? Kakeldaksegi harva.

Eelnevast lähtudes olen veendunud, et "võitlus leimiga" kujuneks välksõjaks ja oleks lühikese ajaga, kui mitte kohe võidetud, nagu portaalikommentaatorote anonüümsus kaotada. Miks seda ei tohi teha - ka vastuväited on teada: kodanike kaitsmine õiglase kriitika eest toimuva tagakiusamise eest jne jne. Ehkki ma sellesse vastuväitesse ei usu - küsiksin, kuskohas on see õiglane kriitika, paljastavad faktid, kodanike poolt päevavalgele tiritud võimumeeste inetud teod? Ei meenugi ainsat. Meie ühiskonna probleem on pgem see, et vaba ajakirjandus jõuab välja kaevata rohkem fakte, kui nendega midagi ette võtta jõutakse. Õigemini ei kavatsetagi. Aga anonüümne räige sõim, vastikud solvangud ja labane alandav keelekasutus võiks küll kaduda. Kuidas? Siin võiks leida kompromissi: kommentaatorid identifitseeriks ennast avaliku portaali/veebiajalehe toimetuses, avalikult kasutatav nimi olgu pealegi edasi "alias", kui nii soovitakse. Ometi teaks ennast aktiivse teoga toimetuses identifitseerinud autor, et ta ei ole enam anonüümne stjoopa või kestahes sodikäpp ja vastutab oma sõnade/tegude eest niisamuti, nagu kestahes normaalne kodanik. Tundub, et praegune potentsiaalne toimetuse võimalus huligaane nende IP aadresside kaudu vajadusel tuvastada ei jõua esiteks ilmselt portaaligrafittite sirgeldajatele üldse ajudeni (nende tavatekstide taseme alusel ei saaks nende IQ-d üle hinnata) ja teiseks: senise süsteemi korral eeldab läbukommentaatori isiku tuvastamise algatamine hakatuseks toimetuse poolset hinnangut, et portaali jäetud labane sõim, solvangud ja räigused on "leim".

Kokkuvõtteks: loodan siiralt, et Langi ja tema kolleegide eesmärk on siiski luua olukord, kus meie kaasinimesi enam avalikult ei solvataks, laimataks, leimataks. Netimatsi karistamine ("kapitalistliku seaduslikkuse kogu rangusega") ja/või väärväite avalik õiendamine post factum vaevalt avalikult solvatuid ja täis tatistatuid rahuldaks.

Adams ei lähe lõpuni

2005-11-10T17:48:00.000+02:00

"Võitlus korruptsiooni ja pistisevõtmisega" on Eestis jälle IN. Nabiti kinni ja pandi puuri ju paarkümmend meelehead noolinud liikluspolitseinikku. Ometi ei olnud liiklusmiilitsas ja -politseis toimuv ju juba aastakümneid saladus. Sama võivad paljud väita ka kelletahes haldusametnikuga asjaajamise kohta. Praegu on situatsioon iseäranis skandaalne, kuna korruptiivsete tegudega on "eeskuju" näidanud peaagu kõik riigi tipud. Kusjuures neid tegusid on keeldutud valitsusjuhi poolt isegi taunimisväärseks tunnistamast. Nii meil ongi siis mudamiljonärist keskpanga president. Imeodavalt kinnisvara kokkukrahmanud minister jne. Kõigil on häbi. Välja arvatud valitsusjuhil. Ja muidugi asjaosalistel. Hea, et vähemalt opositsioon veel olemas on. Nad ei jäta järele ja loodetavasti mingisugune debatt veel korruptsioonivastaste meetmete osas tekib. Aga loota ei ole meil peale iseendi kellelegi. Kas küsida finantskelmuste tõkestamiseks abi Brüsselist? Sealne volinik ja suurim ekspert selles valdkonnas paraku mees, kelle maine pärast ei julge tema juuresolekul keegi oma rahakotti silmist lasta. Jüri Adams ei piirdu loodetavasti EPL-is ilmunud arvamusartikliga. Asi selleks liiga tõsine.

JÜRI ADAMS: Ansip ja korruptsioon (28)

SEADUSEGA saab takistada vaid väikest osa korruptsioonist

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=304863&Com=1&PK=0&Status=OK

Urmas_Kaju, 16:59 10.11.2005

Olen autoriga päri. Juristina mõistan, et pistise võtmist muul moel, kui kuriteo matkimise suurejoonelise operatsiooniga tavapärases õigusmenetluses tõendada praktiliselt võimatu. Ometi: poliitikuid distsiplineerib natukene demokraatia ja valvsa opositsiooni olemasolu. Ometi on ka sellest vähe. Oleksin oodanud, et Adams öelnuks selgemalt välja - korruptsiooni ainus tõhusam tõkestaja on ametnike võimu vähendamine. Mida enam ainuisikuliselt või näiliku kollektiivsusega kodanikele eluliselt olulisi otsuseid langetavaid ametnikke, seda enam on võimalusi/ahvatlusi korruptiivseteks tegudeks. Ehk: haldussüsteem ja poliitiline pealisehitus peavad olema konstrueeritud mitte eeldusel, et "kõik inimesed on head", vaid eeldusel, et kõik inimesed on sead. Kuniks neid eeldusi ei realiseerita, ei kao korruptsioon kuhugi. Teine asi, et tänase korruptiivse haldussüsteemi muutmisest ei ole tõsiselt huvitatud keegi, kel selleks voli: nad ju ise elavad sellest. Kas siis isiklikult või parteiliselt.

Delfi oraakel on anonüümne

2005-11-08T12:12:00.000+02:00

Avalik-saladuslikke portaale on erutamas Rein Langi initsiatiiv anonüümsde tatipritsimise legaalseks piiramiseks. Ma küll lõpuni Reinu pahameelt ei jaga, aga juba aastaid portaales õiendajana leian samuti, et midagi oleks läbukodanikega vaja ette võtta. Ka mulle ei meeldi, kui mulle tekk pähe pannakse ja pimedas toas peksa antakse. Aga ma ei teeks seda nii, nagu Lang kavandab. Lang astub pange. Mulle pigem meeldib süsteem, kus Olev Remsut sitapeaks avalikult nimetanud Ott kohtus karistada saab. Tänu sellele said väga paljud teada, et Remsut nimetati sitapeaks. Ometi olen veendunud, et anonüümsusel ja ´demokraatial ei ole midagi ühist. Mistõttu ma keelaks anonüümsed "peldikuseinad". Need kasvatavad argpükse.
http://www.epl.ee/artikkel_304670.html

VADIM BELOBROVTSEV: Kommentaarid ahju!

Urmas_Kaju, 10:17 08.11.2005

Ei väsi kordamast, aga ikka imestan: anonüümsus mistahes kujul on sellesama sõnavabaduse ja demokraatia vastandiks. Anonüümne "mass" on stalinistlik. Vabaduse ja deokraatia tingimustes ei ole ju vaja oma seisukohti kaitsta tapalaval. Saame seda teha argumente esitades. Mistõttu pean imeks siiamaani, miks portaales mingid "Victooria Bläädid", "Kuritäid" ja teised nendetaolised ringi möllavad. Olen võrgunimesid alati pidanud rollimänguks, ei enamat. Eks mindki teatakse võrgus rohkem Mr.Nice nime all. Ometi pole mu passinimigi kunagi saladuseks olnud. Veel: anonüümsusel on see viga, et sul ei ole võimalik oma positsiooni ausalt kaitsta. Mingid täid ja bläädid peksavad sind vastutustundetult ja vastu pole võimalik hakata. Vot see on vastik.

Kurss ei ole katastroofiline, ent asjatundmatult naiivne

2005-10-24T14:50:00.000+03:00

Alalti radikaalne Mart Helme avaldas tänases Päevalehes oma hävitavalt kriitilise arvamuse Reformierakonnale kutsealuste hääli püüdva ajateenistuse kaotamise kava kohta, mida nüüd oletatavalt seni üksnes teoreetilise mõttemängu tasemelt oravanahkses mütsis uus kaitseminister Jürgen Ligi on lubanud asuda energiliselt ellu viima. Nagu oma alljärgnevas repliigis märgingi, ei oska võhikuna selles diskussioonis eriti kaasa lüüa. Omdeti on mul hea meel, et - loodetavasti mitte liiga hilja - selles asjas ehk ka mingi sisuline arutelu tekib. Härra Helme karm hinnang ei tohiks jätta muud võimalust. Kas temaga nõustuda või asjatundja hoiatused veenvalt ümber lükata. Ise arvan asja kohta aga nii:

MART HELME: Katastroofikurss

http://www.epl.ee/artikkel_303583.html&Com=1&CO=30&PK=0#s

Urmas_Kaju, 14:17 24.10.2005

Et olen militaarteemadel asjatundmatu - Ülikooli sõjalise kateedris omandatud teadmistega Punaarmee reservleitnant - siis ei malda diskussiooni eksperdina sekkuda. Ent profaanina saan öelda küll, et seda enam - minusuguste veneaegsete reservistide sõjalistest ettevalmistusest, oskustest ja treenitusest oleks eestile kasu üksnes siis, kui teeniksime Vene armees. Kui oleksin noorem ja tervis parem püüaksin kindlasti mingite kaitseväe kordusõppuste või kaitseliidu struktuuride abiga omandada vähemalt niipalju, et vajaduse korral saaksin kodu kaitseks sissetungijale mõnest Iisraeli/Ameerika torust tina anda. Kaitsetahe on minusugustel olemas (olen selles veendunud), aga oskussed selle realiseerimiseks täielikult puuduvad. Olen näinud ja oskan kõmmutada ainult omaaegsest Kalashnikovi automaadist. Mistõttu: kas palgaarmee või ajateenistus - see ei ole mingi arutelu vääriv dilemma. Vaja on mõlemaid. Ehk proffide kõrval vajame kutsealuste korralikku ja kõikehõlmavat elementaarsetki sõjalist väljaõpet. Pooldan midagi National Guardi laadis laiemat militaarset ülesehitust: kus ka igal valgekrael on kusagil laos nimeline ja kätteõpitult tuttav relv vm. kaitsevahend. Nad käivad võib olla kord paari aasta jooksul lühiajaliselt oma varustust proovimas. Kui vajadus tekib, on kogu see seltskond püssi all kohe.

KE ei kao kuhugi: aga paanikat pole vaja

2005-10-23T15:34:00.000+03:00

Tänases Postimehes leidsin ilma ainsagi selgitava sõnata vaid teemaga avatud "vestlusringi". Arvestades esitatud ennustuse resoluutset apokalüptilisust oleks minu meelest toimetuselt mõne sõna ka selgituseks oodanud. Ntx mida mõista "pika ea" all? Kõik on suhteline. Meenub Hasheki sõjaromaanis leidunud küsimus (Austria-Ungari armee lipnik Biegleri kohta): "mis on üks lipnik kogu universumi ülevuse kõrval?". Praegu näib küll, et meie orjandusliku Lõuna väljaanne kiibitseb sealt puuvillalatifundiumide vahele uppunud väikesest puust linnast kadedalt tööstusliku Põhja elu ja esitab soovitut tõe pähe. Kuniks ei defineerita, mis on "pikk iga", siis võiks ju sama väita ka Postimehe enda kohta. Paarsada aastat ei ole isegi inimajalooga võrreldes kuigi pikk aeg. Alles me veest välja tulime ju.

http://www.postimees.ee/231005/kommentaarikeskus.php?PAGE=6&TASK=KOMMENTAARID&TEEMA_ID=44210

Keskerakonnal pole pikka iga

Urmas Kaju

Ma ei ole KE valija. Olen KE liidri isiku suhtes üpris kriitiline. Samuti selle suhtes, mida ta oma erakonnast ehitab ja millises vaimus liikmeskonda suunab. Aga see on stiil. Poliitika ei ole missivõistlus, kuhu meil millegipärast protsessi eriti meedia kaasabil suunama kiputakse. Miks see nii läheb? Minu meelest kahel põhjusel: poliitikutel endil on nii lihtsam - peatähelepanu on trikoovoorul, milleks glamuuri saab lihtsalt raha eest sisse osta. Vestlusevoorule jääb üha vähem tähelepanu - poliitikud jälle rahul: see nõuaks vaimset pingutust ja oma programmide lähemat tutvustamist. Ka meie üha kolletamavale meediale meeldib trikoovoor oma atraktiivsema külje poolest enam: saab avaldada ilusaid pilte, televisoonile voolab reklaami ja promosaadeteks raha. Sõnaga, saab pulli. Aga mis KE letaalse tuleviku ennustamisse puutub, siis olen ma selles osas ükskõikne. Olen küll poliitiliselt aktiivse positsiooniga, ent tolereerin kõiki pol. rühmitusi ja erakondi, kes ei sea eesmärgiks meie riigi iseseisvuse ja rahvuslike huvide kahjustamist. Kui ühiskond ka valimiste vahelisel ajal nugade peale aetakse ja lõhestatakse omavahel erakondlikel alustel, siis see ei ole küll meie riigi rahvuslikele huvidele vastav. Selle vastu olen küll. KE ei kao kuhugi. Või kui kaobki, sis tekib demokraatia säilimise korral tema valijaskonna soove ja huve esindav mõni teine erakond või rühmitus. Asju võiks rahulikumalt võtta. Ja ajakirjandus ei peaks paanikat tekitama.

Minu hoovil pargib Michael Knight

2005-10-22T22:32:00.000+03:00

Nägin ühel õhtul oma praeguse elukoha hoovil parkivate autode (meil elavad siin peamiselt uuseestlased ja uusvenelased - paar tutikat Corvette´i, mõni beamer, Renault ja Opel Vectra) seas roosteplekkide alt välja paistvate kunagise hiilguse jälgedega Lada 2106 (nn. superluks!), kurvalt pesemata ja gabardiinroheline. Aga tagaklaasi ehtimas pretensioonikas kleeps "Ritari ässä"! See on sama vaimukas, kui meie riigi kleepsud "e-riik" ja "Läänemere tiiger".Tegin suitsu ja vaatasin, kas kusagilt ilmub välja ka Mihkel Rüütel, kurikaelte hirm ja väetite kaitsja. Aga ei ilmunud. Nojah, lujaa laatua, Mihkel!
p.s. oleksin tahtnud sellest pilti teha, aga pole enam fotokat. Kahju.

Hoiatan neide vana kõlvatu elumehe eest

2005-10-22T15:39:00.000+03:00

Päevalehe asepeatoimetaja avaldas oma lehes mind ärritanud ja minu arust resoluutselt vildaka arvamuse. EPL juhtiv politoloog pani sotsiaaldemokraadid "paika" ja noomis neid leebelt lapsiku vea eest: et nood ei taibanud Keskerakonna peamehe kosjaviinasid vastu võtta. Toimetajahärra positsioon on veider: väga paljude valijate meelest on mäe peal ja all lokkav põhimõttelage üha uute "koalitsioonide" ja "liitude" moodustamine viga. Suuremad erakonnad ja tipppoliitikud on kaotanud või kaotamas oma nägu. Me ei tea enam, mille eest nad seisavad. Kas neil on üldse mingid põhimõtted? Kas avaliku arvamuse kujundajatel (kelleks ilmselt ka hr.Kokk ennast peab) neid enam on? Kummastav on ajalehest lugeda kellegi noormehe poolt ühe erakonna süüdistamist (?) selles, et nad ei oska kasutada ära võimalust silmakirjalikult liitu asudes liitlaselt valijaid "üle lüüa". Nagu poliitika selles ainult seisnekski. Koogi-härra on ju ise ka seesama valija. Kas tale meeldiks pidada ennast poliitikute manipulatsioonide ja kombinatsioonide objektiks. Isegi kui see praktikas pahatihti nii välja kukubki, siis selle üle avalikult lapsikult rõõmustada on enam kui tobe. Võiks isegi öelda "ebamoraalne".

URMET KOOK: Miks ma arvan, et sotside “ei” Keskerakonnale oli viga

http://www.epl.ee/artikkel_303434.html&Com=1&CO=60&PK=0#s

Urmas_Kaju, 12:02 22.10.2005

Ei hakka siin praegu pikemalt polemiseerima. Teeksin vaid ühe märkuse: absoluutselt kõik erakonnad, kes on KE-ga "koos valitsenud", on vangla keeli "kukeks tehtud". Või viisakamalt öeldes omandanud litsaka maine. Parim näide siin on RE ja Siim Kallas. Ehkki ka täna valitsuses ja mitmes külanõukoguski, on oravate kunagi suht puhas maine määritud. Kas seda üldse annab puhtaks nühkida? Sotsid on värsked alustajad ja nende maine on puhas. Ka aated ajakohased ja õiged. Vähemalt ettevaatlik peaks esialgu olema. Mistõttu leian, et vana kõlvatu elumehega hullama minna oleks kergemeelne.

Tallinna linnavalitsuse sürrealistid

2005-10-19T12:39:00.000+03:00

Valimised tänaseks läbi. Tulemusi analüüsitakse. Lehma üle veel kaubeldakse. Aga varsti pannakse loom katlasse ja keedetakse guljashiks. Pärast kaklust kohukesega ei vehita. Sellegipoolest olen siiamaani (kirjeldatav situatsioon ei ole veel lõppenud) just valimiste aegu saadud vapustava kafkaliku elamuse mõju all. Osalt hoolitses selle linnavalitsus ja härra linnapea isiklikult. Elan praegu oma eaka tööinvaliidist isaga kesklinnas, mitte kaugel linnavalitsuse hoonest. Kolisin suve alul oma kassiga Õismäelt tema juurde, et aidata tal eluraskustega paremini toime tulla. Aga umbes nädal tagasi algas siin kommunaalterror, kus minustki abi ei olnud. Kõigepealt ostis tuntud menukirjanik meie kohal asuva korteri. Algatas seal põhjaliku renoveerimistöö. See on olnud nii põhjalik, et laest sajab sia tolmu ja lendab krohvi. Esikus kukkus ukse kohalt alla suur krohvilatakas ja oleks peaaegu tabanud meid parasjagu külastanud õemeest. Jne. jne. jne. Puurimis ja lõhkumismüra kuni hiliste õhtutundideni. No ja samaaegselt otsustas majahaldaja hakata asendama selles ennesõjaaegses hoones seinte sees olevaid veetorusid. Vee usi auke lisaks seintesse. Tekkinud ehituspraht, mida töömehed vastumeelselt ja pealiskaudselt koristavad. Sel põhjusel käime ka tubades välisjalanõudega. Kord on vett, siis jälle pole. Mis tähendab, et kunagi ei tea, kas ja millal saab endalt kogunenud saasta maha pesta.

Istusin tuttava soovitusel ja kutsel valimiste eel ja ajal iga päev ühe erakonna infopunktis lõunast õhtuni, kus jagasin kandidaatidele ja valijatele kirjalikku materjali. Sõnaga, ajal, mil eakas vanainimene kannatas kommunaalterrori käes ja istus keset varemeteks muudetava korteri prahihunnikut, istusin mina erakonna valimisstaabis ja minu kohal oli loosung "Inimene eelkõige!". Nii meeleheitel isa kui ka mina püüdsime kontakteeruda nii ehitajate, linnavõimude, mingi ehitusjärelevalvega jne. Olukord oli suisa jube. See selleks. Nagu öeldud, pöördusime ka linnavõimu esindajate poole. Minu isa tõenäoliselt hüsteerilises vormis. Päev enne valimisi asuski linnavõim ja linnapea isiklikult probleemiga konstruktiivselt tegelema.

Olin vapustatud, kui leidsin postkastist kauni ümbriku kirjaga linnapealt isiklikult. Selles pöördus Tõnis Palts iasiklikult minu isa poole järgmiselt: "Hea tallinlane! Olen ametiaasta jooksul tundnud sinu toetust minu tegevusele linnapeana Tänan teid usalduse eest! Suurimaks võiduks pean pikka sammu ausa linnajuhtimise suunas.jne. ja blah-blah-blah. Parimat soovides, lugupidamisega Tõnis Palts. Allkiri." Tunnistan, et olin jahmatunud siin prahihunnikute vahel ja pesemata kätega seda kaunist kaardikest käes hoides. Meeri kaarti ja õnnitlusi ma isale edasi ei andnud. Kartsin 79 a.mehe tervise pärast.

Miks ma sellest siis praegu üldse siin kirjutan? Humanitaarkatastroof hakkab ju isakorteris tasakene lahenema. Võib olla nädala lõpuks isegi mingite tulemustega. Aga just. Mulle näib, et toimunu iseloomustab väga ilmekalt, kui palju linnapoliitikud, aga mäepealsed seda vähem üldse oma valijate tegelike probleemidega tegelevad. Või kui vähe neil elanike muredest üldse aimu on. Loodan, et mul on õigus. Vastasel korral tuleks niisuguseid kirju läkitav poliitik toimetada meditsiinilise järelevalve alla kinnisesse asutusse.

Valimiste päeval passiivselt

2005-10-16T16:17:00.000+03:00

Valimiste päeval passiivselt,

Jah. "Aktiivne" agitatsioon on täna keelatud. Seaduskuulekas kodanik asendab hommikuse kohupiima/jogurti pitsikese konjakiga ja teeb selle asemel mahvi Põhja-Atlandi sõjalise liitlase Marlboro sigaretist. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. Idee poolest ei saagi sellest kunagi rääkida: Eestis on kogu aeg valimised ja toimub seadusega keelatud "aktiivne poliitiline agitatsioon".
Näete, juba sissejuhatuse vormistamise peale on arvaja kumm tühi. Ohh. Tegelikult tahtsin väljendada oma igatsust aateparteide järele. Imestan, et keegi enam ei üritagi meile oma aateid "müüa". Ju siis arvavavd pragmaatilised parteiorganisaatorid, et see kaup ei lähe. Ei tea. Aga mina näiteks tunnen küll ja just valimiste päeval - et mitte keegi ei paku mulle valimisjaoskonnas maailmavaatelisi valikuid. Valida on kohupiima, venelaste, "endiste" ja jumal teab mille vahel. Eriti segab mind see, et pealtnäha ratsionaalseid mõtteid esitavad mulle inimesed, kes ise või kelle taga on isikud, kellest tean, et nad ise neisse ei usu või lihtsalt valetavad mullde vuntsi keerutades. Või on lihtsalt ebakompetentsed. Võiksid pähkleid edasi pureda. On meil täna üldse mõni aatepartei? Isamaaliit peaks ju olema. Aga nende võimuperiood oli kõike muud, kui seda kinnitav. Olen olnud pikka aega just nende valija aatelistel põhjustel. Aga nähh, öelge veel, et valijat ei mõjuta subjektiivsed põhjused. Isamaalased Ene ja Laur vabastasid mind mõni aeg tagasi elu jooksul kogutud varast palju edukamalt kui nende õpetaja Lenin Venemaa kapitalistid eksproprieeris. Minu arvates on loata vara omastamine vargus. Aga Ene ja Lauri arvates ei ole.

Keda täna valisin? Ei ütle - see on keelatud. Aga minu meelest on praegu moment, kux Eesti vajab sotsiaaldemokraatlikku mõtet. Ei tea täna veel, kuidas läheb ESDE-l valimistel, aga loodan et hästi. Edaspidi hakkab neil kindlasti palju paremini minema. Sest Kallase-Krafti-Hanschmidti üritusel ei saa olla tulevikku.

Kollist jutlustab saja tuhande eestlase kollektiivset süüd

2005-10-12T09:27:00.000+03:00

http://www.epl.ee/artikkel_302675.html

Kirjutasin siinviidatud EPL arvamusartiklile liiga pika kommentaari, mis mahtus ainult minu blogisse. Seetõttu pidingi ta siia tõstma, ühes viitega tekstile mida kommenteerin.

ANDRES KOLLIST: Kommarid ja inimesed
ENDISI komparteilasi saab ühe nimetaja alla panna vaid pime

Aimasin ette, kui siinseid kommentaare lugema hakkasin, et Kollisti käsiteldud teema kired üles kütab. Ja mida "tarka" siis vox populi kokku kirjutab. Minu arvates on selle teema arutamine nisugusel rahvakosolekul nagu avalik portaal endiselt viljatu. Seda enam, et arvamusartiklite kirjutajadki ei oma isegi veel selget ettekujutust, kus uba, kus hernes. Kus redis, kus peet. Ehkki annan au Kollisti katsele rahulikult ja oma ettekujutusele vastavalt seda valusat teemat kompleksivabalt lahata, ei ole ma absoluutselt nõus tema mitme veidralt vildaka postulaadiga. Kui ta oleks parteipoliitik (vist enam/veel ei ole?), siis väidaksin lausa, et need mõned lähtekohad on demagoogilised. Juba väide, et "kõiki sadat tuhandet endist kommunisti ühte patta panna on ebaõiglane" on iseenesest juba läbinisti ja ebaõiglane. Miks? Mitte keegi, ka mitte Kümmel ja Raid oma disainitud T-särgiga ei ole neid ühte patta pannud. Ei oleks nagu põhjust pahandada. Teine asi - millele võimatu vastu vaielda - ühte patta panid kõik vene ajal NLKP-sse astunud või sinna võtmist aktsepteerinud inimesed ennast ise. Kui paljud tegid seda "karjääri pärast" ei tea. Aga arvukatel juhtudel tehti seda tõepoolest "kärjääri tõttu". S.t. vene ajal kuulus enamik juhtivaid, vastutavaid või ühiskondlikku kaalu omavaid ametikohti nn. partei nomenklatuuri. Ja kui andekas inimene niisugusele ametikohale ka partei abita edutatigi, siis varem või hiljem (sagedamini aga nimetamisega koos) said nad "ettepaneku, millest ei saa keelduda": ehk valida tuli, kas nad saavad selle ameti,jäävad juba määratud ametisse(jätkavad armastatud tööd), ja astuvad komparteisse või loobuvad professionaalsest eneseteostusest.
Muidugi, selget vahet tuleks teha professionaalide ja "elukutseliste parteiliste juhtide" vahel. Tunnistan, seda vahet on väga raske teha. Vähemalt ühiskondlikult üldistaval tasemel. Iseenda jaoks olen teinud asja lihtsamaks: ise teen vahet isikuti, tean, kes nad on ja mis nad tegid. Ühes asjas olen kindel: absoluutselt kõik veneaegsed nomenklatuurkommunistid (s.t. NLKP nomenklatuuri kuulunud ametikohti täitnud) peaksid selles küsimuses oma suu lihtsalt kinni hoidma. Ka näiteks ENSV hoiukassade juht ja parteiline töölisliider Siim Kallas. Praegu näengi hämmastusega, et Eesti poliitikasse pürgivad nii kohalikul kui riigilisel tasandil ilma tegema just niisugused ENSV parteinomenklatuuri minevikuga tegelased. Ning kipuvad õpetama meile, kuidas tuleb turumajanduses elada. Vat see ajab ka mul harja punaseks. Tahaks neid küll mitte ahju ajada, aga lõugade pidamist nõuaks küll. Tehku vaikselt oma tööd või juhtigu ettevõtteid, kui nad ikka on head profid. Aga poliitika küll nende sellide koht ei ole. Mõnede arvates seisneb ausus selles, kui redise koore asemel kantakse punast käbivarga kasukat. Mulle näib eemaletõukav just nende tegelaste küüniline kapitalismi õpetamisele ümberlülitumine. Eesti tänase elu paranoilisust iseloomustab seegi, et kõige arvukamalt leiab sedasorti rahvast miskipärast just parempoolsust jutlustavate poliitikute hulgast. Ja mida enam vasakule, seda vähem. Ning sotsiaaldemokraatide seas vaata et õieti polegi teisi.

Kokkuvõtteks: Andres Kollisti ausameelne, ent "rebjata davaite zhitj druzhno" stiilis tekst oleks vähemalt autori tahtmata päästerõngaks sellele nomenklaturparteilaste väikesele, ent vastikule kihile, kes andiselt tahaksid meelsasti siin oma asju edasi ajada. Milleks sulanduvad meelsasti Kollisti pakutud saja tuhande parteilase sekka. Nagu paadunud NSDAP tegelased varjunuksid sakas rahva "kollektiivse süü" sirmi taha. Aga neil ei lastud seda teha. Saksamaa on tänaseks ammu juba denatsifitseeritud ja saksa rahvas ka alles.

Hakkame Euroopasse ka alternatiivide osas jõudma

2005-10-10T21:26:00.000+03:00

http://www.epl.ee/artikkel_302502.html&Com=1

KÜLLI-RIIN TIGASSON: Tahan igavaid valimislubadusi!

Urmas_Kaju, 21:03 10.10.2005

Olen autoriga nõus ja ei ole ka. Asi selles, et nende väga "konkreetsete" (tabloidistunud?) lubaduste täitmist on ka väga lihtne kontrollida. Ilmselt pläraks meie enamikus nõuk. kooli saanud poliitikud hääl meelel "tõhustamisest", "arendamisest", "efektiivistamisest" ja millest veel. Mida ümmargusem on lubadus, seda võimatum on defineerida selle realiseerumist. Minu silmis näib kurvem see, et isegi väga konkreetsete lubaduste täitmist ei viitsi valijad ja paraku ka avalik meedia jälgida. See tundub ilmselt ebahuvitav. Ja poliitikud/erakonnad saavad sellest julgust: puhuvad järgmine kord veel suurema mulli. Minu jaoks on kõige nahaalsema valega seni hakkama saanud just majandusekspertidena esinevad reformikad. Kas mäletate veel valijatele viimaste valimiste eel lubatud keskmise palga kasvu 9000 kroonini? Kuhu see jäi - ahsoo, Siim Kallas vist kunagi selgitas seda kiuslikule ajakirjanikule talle omase elurõõmsa ja rahuloleva naeratusega - me lollid saime oravapoistest valesti aru. Ehkki olen paarikümneaastase töökogemusega jurist, valdan hästi inglise ja vene keelt, pean end suht kirjaoskajaks, siis teenin praegu pea kolm korda vähem kui reformistid keskmiseks lubasid. Ja kui oma invaliidsuspensionärist isa elu-olu peale mõtlen, muutun suisa kurjaks niisuguste moosinägudest lubajate peale. Ja mis me siis imestame, et minu isa sarnased annavad hääle neile, kes lubavad mõnisada krooni pensionilisa. Nende jaoks on seegi lisa suur raha. Mitte tabloid. Üldse, olen näinud elu "esimeses" ja "teises" Eestis. Üha enam jääb mulje, et mäe otsas ei saada üldse aru, mida nende valijad vajavad, kuidas elavad ja mis on nende jaoks oluline. Ärge saage must valesti aru - ma ei kraaksu siin häda ja viletsust ega ennusta revolutsioonilisi sündmusi ja näljamässe. Eestlane ei ole temperamendilt riigikukutaja või mässaja. Ta kannatab ja sureb vaikselt. Ma vahepeal juba mõtlesin, et ei lähe enam üldse valima. Nii ebameeldivad tundusid monumentaalsetelt stendidelt moosiselt naeratavad tüübid. Ma ju teadsin, et nad jälle valetavad või et neile onudele-tädidele ei lähe üldse korda see, millest patravad. Seekord ma siiski tean, keda ja mille poolt valida. Õnneks see alternatiiv on lõpuks Eestis suhteliselt uue erakonna näol tekkinud. Ilmselt hakame ka selles osas Euroopasse jõudma. Mitte ahju.

Veebi peldikuseinast

2005-10-07T10:54:00.000+03:00

Lugesin eile Ekspressist pr. Tiina Kaalepi vestlust Delfi pealiku Mart Pukiga. Jutt oli jätkuks juba varemalt EE-s ja mujalgi avaldet Rein Langi ja mitmete teistegi pahameelele selles internetiportaalis ilmuvate räigete-rõvedate kommentaaride pärast. Delfit on suisa peldikuseinaks nimetama hakatud. Et olen isegi muude võimaluste epuudumisel keskmiselt aktiivne arvaja neil “peldikuseintel”, siis uurisin meeste mõtteid huviga. Ja ometi: imestan siiamaani, miks teoretiseeritakse ülikaugetel ja kõrgetel teemadel “sõnavabadusest”, “tsensuurist”, “toimetamisest” ja nende rakendamisega seotud rakenduslikest, eetilistest (sõnavabadus!) ja ei tea veel mis kategooriatest. Ometi on portaalide verbaalse sõnaläbustamise lõpetamise võimalus sellessamas sõnavabaduses endas: ehk iga vaba kodaniku õiguses oma arvamust avaldada ilma selle sisu eest karistust kartmata – ja ka samas kanalis võimaluses seda arvamust avalikult kaitsta. Ehk: easy – esine oma tegeliku nime all ja kaitse oma positsiooni! Miks härrad/prouad toimetajad seda ei arva? Teades arvajaid, julgen oletada, et tegemist tarkade inimestega. Võiks siis arvata, et põhjus äriline. No kurat! Mis äriline põhjus saaks olla anonüümse peldikuseina pidamises?

EDGARI MAJONES TAAS MÜÜGIL!

2005-10-03T10:58:00.000+03:00

Mõni aeg tagasi, toimusid vist taas mingid valimised – järeldasin seda oma tollast Õismäe postkasti ummistanud rämpsposti hulga mitmekordistumise alusel – pidin koduteel mööduma hiigelmõõtmetes sinikollase põhjalisest stendist, mida ehtis IRL niisama sileda, ent arvutigraaafikaga imekauniks meesiluduseks kujundatud parteikandidaadi meetritekõrgune portree. Et kandidaat ei kandnud seal habemelabidat ega tema tarka pead ei katnud turban, siis võis juba eemalt aru saada, et tegemist ei ole Õismäel pimedale rahvamassile parema tuleviku suunas teed valgustava ajatollaga. Kas Breznevil oli omal ajal nii monumentaalset näitagitatsiooni kui toona Rein Langil, ei mäleta. Vähemalt mitte Õismäel. Ah see on aegunud jutt. “Kes vana asja meelde tuletab, see parteist välja!” kõlab tänane T-rahva tarkus. Õige. Seda enam, et võrreldes sellega, mis Res Publica eestvedamisel parteilise kunsti edendamisel hiljem saavutati, on tolle ammuse mälestusega võrreldes kukepea.

Tänaseks on linnakeskkonna ideoloogilisele saastamisele kulutet miljonitest ärritunud valijate pahameele leevendamiseks püütud teha seadusega piiranguid sellele raiskamisele, vähemalt poliitilise reklaami vormis. Aga lukk on loomade, mitte poliitiliste loomade jaoks. Propagandapiirangutest möödahiilimise lihtsust oli võimalik ometi ette näha. Need võtted on vanemad, kui paljud poliitilised rühmitused ja nende suhtekorraldajad. Kui alkoholireklaam on keelatud, siis kutsutakse tarbijaid ostma ntx SAKU õlut, mis on alkoholivaba. Nii lihtne see ongi. Turunduspsüholoogid-psühhiaatrid-hulluarstid (kust muidu “hullud päevad”?) teavad, et ostja ajusse on vaja istutada eeskätt brändi-kaubamärki ennast, mitte konkretset kaupa. Eeltoodut arvestades ei imestanud ma sugugi, kui kuulsin puhkenud jõuetust protestist parteilise hapupiimatoote “K hoolib” massiivsest reklaamikampaaniast pealinna prügikastidel. Niisugune võimalus oli ju ette näha. Samuti ka seda, kes seda esimesena kasutab.

Ennustan, et järgmisena tuleb jõuliselt turule mingi oma tootega Reformierakond. Kel eetilisi takistusi sama vähe kui konkurendil. Samal ajal ajupotentsiaal peaaegu võrdselt hea. Ilmselt ei ole see siiski Shveitsi juust või pistaatsia pähkel (viimasel juhul: kui ikka venekeelset valijat säästa soovitakse). Iseasi on, miks targad ja haritud inimesed niisuguste lapsikute ja primitiivsete võtetega meie hääli püüdma tulevad?

Vastus on ilmne, ent mitte rõõmustav: valimistel otsustavat kaalu omavat hulka inimesi peetakse imbetsillideks. Nemad valivad meile oma äranägemise järgi parema tuleviku, vingema korra või midagi muud. Selge, et haputoodetega haritud ja arukate valijate hääli ei loodetagi võita. Miks? Neid pole kellelegi vaja. Eesti riigis need inimesed ei otsusta midagi. Nad pannakse ahju nagu Jaak Jõerüüt. Võlgnen selgituse pealkirja kohta. Loo alul meenutatud ühtede eelmiste valimiste aegu sattusin ostma “Egari majoneeesi”. Oletasin, et tegemist oli koomilise kokkusattumusega, ehkki majoneesipudel silti ehtinud kokaonu oli üliheas toitumuses nagu tootele nime andnud poliitik. Aga praegu hakkan juba paranoiliselt kahtlema: mine tea?

Eestlane ei vaata üldse peeglisse , kui omal lõust viltu

2005-09-24T17:23:00.000+03:00

Kaval-Ain Hanschmidti eduloost kirjutasin mõni aeg tagasi siinsamas oma blogis. Selle põhjal vormis EPL hiljem minu nime all ilmunud artikli. ( Kaval-Ain ja Vanapagan). Tolles artiklis autori poolt blogis tehtud ettepanekuid, kuidas ja mida peaks Eesti riik praeguses piinlikus olukorras käituma - arvatavalt esteetilistel põhjustel enam ei leidunud. Või pidas toimetus neid sedavõrd elementaarseteks, et puudub vajadus nende leheveergudel üle kordamiseks. Aga soovitasin ma naiivselt selle meie riigi täidesaatva võimu tippe puudutava häbiväärse loo uurimiseks mingi suurte volitustega riikliku erikomisjoni moodustamist, voliga asjaolaliste selgituste nõudmiseks ja ärakuulamiseks ning töö lõppemise järel aruande esitamise parlamendile ja/või materjalide esitamise õiguskaitseasutustele kohtumenetluse algatamiseks - kui selleks on alust. Vähemasti peavad nad tegema otsustuse, et selleks alust ei ole. Ja miks ei ole.

...

Tänaseks kujunenud Hanchmidti casuse retseptsioon kipub paraku ilmutama tendentsi suunata asja arutamine just sinna, kuhu blogi autor seda pelgas minevat. Kuid piisava selgusega ei väljendanud. Olin optimist. Ometi: täna näib, et meie riik ei kavatsegi eriti midagi teha, et enda maine vähemakski taastamiseks midagi ette võtta. Eeskujuks on võetud SEB Ühispanga siseauditi kitsalt formaal-juriidiline lähenemine juhtumile hinnangu andmisel. Mis niisugune pidigi olema. Ei maksa unustada, et rootslased peaksid omanikke lüpsnud ärijuhi tegevuse uurimise avaliku hindamisega andma avaliku hinnangu ka iseendile. Miks nad peaksidki seda tegema? Pangaomanikud on ratsionaalsed - suurt skandaali nad ei vaja, samuti ei huvita neid karvavõrdki, kes ja kuipalju asukohariigi ametnikkonnast neid koorinud on. Rootslaste mureks on, kes "nende omadest" seda teha lasi.

Ülejäänu on juba meie asi. Nad oletavad õigesti, et siinse riigi esipankur ja rahandusjuhid on küll mudased või kannavad valge triiksärgi all triibulist madrusesärki, aga nad jäävad rootslastegi ärivallaks olevat pangandusruumi kamandama vähemalt oma ametiaja lõpuni. Ametisse jäävad tõenäoliselt ka kõik ülejäänud tshuudi hõimujuhid. Äriliselt oleks arutu sekkuda kohalikku hõimupoliitikasse. Ja nad ei sekkugi. Sellest on saanud julgust samuti Kaval-Ainiga oma eraäri ajanud riigiametnikud. Nad ajavad üha jultunumalt pikka, arusaamatut ja sisutühja teksti edasi. Oletavad õigusega, et avalikkus väsib, ajakirjandusel hakkab igav - kuna nende jutt on igav. Meie avalik-õiguslikud ühisärimehedki hakkavad esimesest ehmatusest üle saama - ebamugavate küsimuste esitajateks on seni olnud ainult pealiskaudsed ja neis aasjus halvasti orienteeruvad rahvasaadikud. Need järelepärimised on ju nagu kraaklemine turuplatsil - palju kära, vähe villa. Midagi reaalset ei järgne. Praegu urgitseb ajakirjandus jõuetult Finantsinspektsiooni juhi Andrus Trinki kallal - kes ei saagi teistmoodi käituda kui käitub. Ta näeb ta ju, et riik ise asja tõsiselt ei võta, tema mudased ülemused jäävad paika ja ta peab nendega kuidagi edasi elama. Vastasel korral ei taha nemad temaga edasi elada.

Lisasin tänase Päevalehe tollesama Trinki kallal näägutavale artiklile oma järgneva kommentaari, kus viitasin ka siinmärgitud blogis soovitatud minu arust ainumõistlikele sammudele, mida Eesti riik peaks astuma. Aga mida mitte keegi teha ei näi kavatsevat. Nõnda upume varsti iseenda SEBivahu sisse.

Rootsidelt oleme eeskujuks võtnud nende poolt avalikustatud siseauditi akti ümmarguse, "autsaideritele" mõeldud sõnastuse. Kuid ei tee märkamagi, mida pangaomanikud siiski juhtumist õppust võttes faktiliselt ette võtsid. Nad lõid oma sulitsenud ärijuhi kiirelt ja ilma suurema kärata minema. Kaval-Ain otsib uusi väljakutseid. Tõsi, mitte just tühjade taskutega. Eesti riik on Kaval-Ainiga ühisäri ajanud ametimehed võtnud oma tiiva alla. Me ei taha peeglisse vaadata. Miks meie nendest avalik-õiguslikest ühishärradest ei ähemalt vabane? Kui mitte just üles ei poo, siis miks ei eduta neid Bagdadi või Dushanbesse? (Brüsselis on selle ala ekspertide meeskond juba ülekomplekteeritud)

Täna EPL pakutud soft trinki juures arvasin ma alljärgnevat. Aga artikli kogu kommentaariumi maksab tervikuna vadata - see kujutabki endast meie avalik-õiguslike mudamiljonäride jaoks neid ähvardava riikliku uurimiskomisjoni asemel parimat soovitud tulemust: karavan haugub, koerad lähevad edasi. Või: eestlane ei taha peeglisse vaadata, kui omal lõust viltu.

......

Trink: hägustel aegadel oli äris kõik võimalik

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=301393&Com=1&PK=0&Status=OK

Urmas_Kaju, 11:53 24.09.2005

Kommentaator Oswald näib olevat hästi informeeritud isik, kusjuures selge mõistusega, s.t. orienteerub õigesti informatsioonis, mida valdab. Eeltoodu sunnib mind oletama, et "Oswald" ei ole tema ID-kaardile kantud nimi. Samuti ei tööta ta tõenäoliselt mõnes riigiametis, sest esitatud analüüsivõime ei vasta lojaalsele ametnikule esitatavatele nõuetele. Mida arvata? Usutavasti on "Oswaldil" kaalukad põhjused Oswaldina kommenteerima jäädagi.Millest on kahju. Ja ometi, Kaval-Ainile pühendatud EPL artikli aluseks olnud blogis esitasin lõpus ka võimaliku kava, kuidas rootslaste kõrval ka eestlased (pro: Eesti riik) oma kojad puhtaks rookida saaksid. Pakkusin välja moodustada juhtumi tõsidust arvestades "Senati uurimiskomisjon", kellel oleks iseseisev voli kuulata ära kõik asjaomased isikud ja tunnistajad, panna kokku kõikehõlmavusele pretendeeriv materjal ning esitada selle kohta lõpparuanne näiteks parlamendile. Pakkusin ka, et komisjon võiks töötada õiguskantsleri juures. Et varasemat pretsedenti pole, tuleks see moodustada Riigikogu otsuse või eriseadusega. Miks nii uhkelt? Paraku enne taolise uurimise läbiviimist ei tea meist veel keegi, kui kaugele ja kui kõrgele korruptiivne kasvaja on oma metastaasid ajanud. Praegu paistab, et midagi radikaalset keegi ette võtta ei kavatse. Ka meedia näikse väsimuse märke ilmutavat - mida näitab tänanegi finantsinspektsiooni juhi pikk, keeruline ja lugejale igav jutt. Arvatavalt on zhanrilt samasuguseid sama pikki ja formaalseid tekste valmis produtseerima ka teised meie riigi ametiisikud, kes midagi tegema peaksid, aga ei saa. Kas nemadki on Kaval-Aini abiga panustanud laevandusse või on neil käsi küünarnukini Haapsalu mudas? See pole autori nali. Niisugused kahtlused jäävad püsima, kuniks usaldusväärset ja põhjalikku uurimist selles inetus loos läbi ei viida.

Peaminister-emamesilane?

2005-09-23T20:56:00.000+03:00

See jutt ei ole Repsist. Seega siis mitte poliitikast. Mul ei ole teadusliku kommunismi/ politoloogia ettevalmistust, mistõttu ei oska ka. Aga: hiljuti silmasin mingis ühistranspordivahendis (vist mittehobutramm) miski poliitilise pundi valimisplakatit, millel oli kujutatud õiel istuv mesimumm ja bänner sealjures. "rohkem ettevõtlikkust" or smth. Astusin vagunist maha ja mõtlesin, mis mind selle kujundi juures häiris. Välja mõtlesin: töömesilane peaks ju sümboliseerima väikest palgasaajat, pisiametnikku, kes täidab pimesi korporatsiooni (ministeeriumi, ameti) emamesilase (bossi, ministri whoever) käske ja ei tegele ise mõtlemisega. Väga tore. No aga mis puutub siia "ettevõtlikkus"? Need anonüümsed poliitsuhtekorraldajad-turustajad ei viitsinud koolis ka bioloogat õppida. Ettevõtlikud olla Brasiilia tapjamesilased. (nemad lööksid tiigri-Eestis kindlalt läbi).Aga too seal pildil ei olnud.

Aina imestan: Eestis on poliitiline sümboolika mingis kummalises nihkes. Olen sellest kunagi vist lausa eraldi blogis kirjutanud. Ja ometi: meil nutikas reformiorav on ju tegelikult looduses üks paras varas ja vara kokkukahmaja ning peitja. Kusjuures mitte eriti nutikas: pool metsa on käbivarga hoiustatud ja siis unustatud varapeidikuid täis. Aafriklane ninasarvik on suhteliselt kohmakas ja õnnetu olemisega sarvloom. Eesti poliitikas toituv j kopuleeruv ninasarvik on küll sama paksu nahaga, ent näidanud ennast hoopis vägagi osava ja sihikindla tegijana. Ehk: ninasarvik ei ole loll. Nüüd siis üritatakse (vist?) turule tuua uut poliitilist libasümbolit - "ettevõtlikku" töömesilast. Kes looduses on ometi suurepärane käsutäitja ja palgasõdur. Võib olla see ongi ettevõtlikkus, millist erakonnad valijatelt ootavad. No aga kes siis Toompeal või Suur-Ameerikas pesitseb? Kas tõesti sooviks peaminister näha ennast emamesilasena?

Mind ei huvita, kes on sitapea. Peaasi, et ta poleks igav sitapea

2005-09-22T19:34:00.000+03:00

MIHKEL MUTT: Üks rahvas, üks film, üks maitse

http://www.epl.ee/artikkel_301218.html

Eesti Päevalehe arvamuslugu Mihkel Mutilt valmistas mulle pisikese pettumuse, kuna igavene vaidlusküsimus elitaarsest ja massikulturist jäi vähemalt minu jaoks seekord käsitlemata või libises autor sellest pealiskaudselt üle. Ilmselt ei soovinudki, kuna teksti lugemisel ilmnes, et kirjanik õiendab arveid selles hoopis Ilmar Raagi ja kusagil/kunagi tehtud mõtteavaldusega - mida ma paraku ei ole lugenud. Mida siis arvasin? -- Mulle kirjaniku ja mõtlejana igati sümpaatse Muti praegune artikkel käib küll kõrgelt üle minu (ja kardetavalt ka paljude teiste minusuguste) pea.Miks? Autorit ja tema tekstile antud üldistavalt provokatsioonilist pealkirja silmates lootsin leida pisutki üldistavamat (filosoofilisemat kui soovite) arutlust teemal kõrgkultuur vs massikultuur, klassikaline vs levimuusika jne. jne. Aga ei leidnud. Selle asemel leidsin kanakitkumise Remsu ja Raagiga mingis konkreetses asjas, millest ma muhvigi ei tea. Ei ole kõnealust tülinat tekitanud Eesti uusfilmi "Malev" näinud ja kardetavalt ei viitsigi selleks ennast kinno sundida. Telest või videolt vaataks küll. Kas "Malev" on "kunst", "kõrgkunst" või ei, ma ei tea, ega ausalt öeldes ei tahagi teada. Mulle ei meeldi kramplik kultuuri ja selle eerinevate avalduste lahterdamine, jklassifitseerimine ja "õigeks" seletamine. Loen seda kriitikute-teoreetikute produktsiooni ometi meeleldi, kui ette juhtub sattuma, aga ma ei erutu, ei võta tuld.

Ise olen oma rahakoti võimaluste piires olnud aastaid keskmiselt aktiivne kultuuritarbija, väga meeldivad hea klassikaline muusika ja kujutav kunst. Just "meeldivad". Ma ei ole kunagi püüdnudki pead murda selle üle, mida konkreetne asi "tähendab" või "mida sellega öelda taheti". Minu kunagises Püünsi kodus ilmesyasid suuri lagedaid seinu kaks mõõtmetelt suurt Raul Meeli lõuendit: "magic Spirit" ning "Võlu ja vaim". Mulle meeldis neid sageli omaette nisama põrnitseda, ent ometi (ärgu Raul solvugu) ei püüdnudki ma oma pead murda selle üle, kus vaim, kus võlu või kus "maagiline vaim". Need on head maalid ja nende mõju vaatajale kirjeldav kriitik jahvatab kindlasti rohkem sellest, mida ta kusagilt lugenud on. Mina ei oskaks sedagi. Mulle need kaks maagilist lõuendit lihtsalt meeldisid, s.t. mõjusid hästi. Otseselt midagi konkreetset kujutamata. Arvan, et see on kunst mitte seepärast, et seda sõnades ümber jutustada raske. Miskipärast on tunne, et kunstnik ei mõelnud neid luues hetkekski, kas ja kuidas ta need kord maha müüb. Ja kellele. Minu arvates heas kunstis ongi peamiselt looja ego.

Jälgin kõike huviga seni, kuni ei hakka igav. Just. Minu jaoks jooksebki piir siit: igaval kultuuril ei ole minu jaoks õigustust. Samas möönan, et see kriteerium on individuaalne. Ei ole ma küll superharitlane, ent aastakümnetega kogunenud lugemus, kultuurikogemus ja teadmisedki valdkonnast usutavasti keskmised või üle selle. Naudin võrdselt nii Massachusetsi sümfoonikuid kui ka Sex Pistolsit. Kõik nad on inimkultuuri osad. Las nad olla. Neid ühendab (!) see, et kumbki ei ole võltsid. Ja mistahes võltsingu äratundmine ajab mul harja punaseks. Mistõttu mind mitte ainult ei vihasta, vaid ajab lausa oksele meie telekanalite tobedate "tõsielusarjade", seebiseriaalide ja üldse kogu programmipoliitika. Õige. Need ju kommertskanalid. Aga meil peaks nagu olema siiski ka üks avalik-õiguslik ETV. Sealt leiame asist ja heal tasemel kunsti siiski vähe. Või see on igav. Ei sea ennast küll massidest kõrgemale, ent näib, et kui juba mulle tunduvad nähtud heietused igavad, siis mida peavad arvama kõik need "Baari", "Farmi" jm. plära varal üles kasvatatud tuhanded vaatajad. Siin ongi minu arust oluline konks: massimeedia ise kasvatab üles oma kodumaiste "Baaride", "Farmide" või importseebisarjade najal terved plejaadid siledaks lihvitud ajudega publikut. Ja siis laiutab tänase programmi lamedust ette heitva kriitika peale käsi ja näitab näpuga tollesama publiku peale: nad ei tahagi midagi muud.

P.S. Aga Olev Remsuga pole mõtet kakelda. Urmas Ott kunagi defineeris teda karmilt kusagil Sirbis vm. väljaandes. Remsu kaebas Oti kohtusse. Millega asi lõpes, ei mäleta. Ei mäleta ka, kumb tülitsenud härradest ja kas üldse kohtuhärrade poolt lõpuks sitapeaks tunnistati. Mis tähtsust sel on. Oluline on, kes sa ise oled. Sama on kunstiga üldse. Proffide riputatud sildid ei loe. Loeb see, et teos loodi neile siltidele mõtlemata.

Ain Hanschmidti edulugu on ka Eesti edulugu

2005-09-10T16:10:00.000+03:00

Ühispanga särava naeratusega elegantne suhtleja Ain Hanscmidt oli veel hiljuti Eesti seltskonnakroonikute ja majandusajakirjanike lemmikuid – nägus, fotogeeniline, edukas. Ain oli kaasaegse noore eestlasest ärimehe eeskuju. Sale, sportlik, energiline – ei pidanud kepikõndidel kõhtu sisse tõmmates piltnikele poseerima. Seevastu lubas end meelsasti pildile jäädvustada Niitvälja golfirajal. Ja ajakirjanikud järgnesid sinna meelsasti ilma erikutseta isegi – teema tunduvalt atraktiivsem, kui Peeter Võsa reportaazhid Kopli liinidelt.

Iseendi poolt loodud pisuhänna kuvandist ei saanud selle autorid ka siis veel lahti, kui Ühispanga uued Rootsi omanikud meie Aini “uusi väljakutseid otsima” kupatasid. Esiti serveeriti sedagi uudist shokeeriva näitena , kuidas “eestlased majanduses juhtivatelt positsioonidelt välja tõrjutakse”.
Keegi ei esitanud küsimust, miks meile võõraste aususkriteeriumidega naabrid justnagu nii eduka ja omanikele kuldmune munevast ärijuhist kiirustades vabanesid. Praegu näib, et “Meie Aini” tagandamisele järgnenud sümboolsed kriitikavaba “100 päeva” on kiirkorras läbi saanud. Leinaaeg on möödas. Algust tegi rootslastele kuuluv Äripäev. Siis Postimees, Päevaleht ja nüüd ka Ekspress ("too ainus eestimaine") .

Mulle tundub see natuke kummastav. Avastatakse nüüd äkitselt asju, mis vähemalt keskmiselt informeeritud ringkondadele ammu teada. Tõsi, ebamäärasemal ja üldisemal kujul: samaaegselt nördimuse ja kadedusega vaatasid majandusringonnad kaua pealt, kuidas Kaval-Ain kõrgete riigiametnike kabinettide uksi pingutuseta avab, konkurentide nina eest pangale järjest ülisoodsaid projekte ja terveid valdkondi napsab. Eraldi maksaks riigiisadel tagantjärele selgitada, millistel asjaoludel unagi riigikassa sisu Ühispanga valvata-hallata sattus. Praegu kulele ju, et osaliselt nendesamade vahenditega rahastati ettevõtmisi, kus aktsiaosalused omandasid kaudselt sedasama varade uude panka üleviimist otsustanud-toetanud ametimehed. Kuluaarides sosistati, et Kaval-Ain kõrgeid otsustajaid “määrib” või kuidagi konksu otsa võtab ja nõnda oma pangale vajalike otsuste vastuvõtmise läbi surub.
Seda peeti kõlvatuks konkurentsiks ja pangajuhi ärimeetodeid ebaeetilisteks. Ometi: kunagine pank-hädavares, mis keskpankurite abiga saadud 140-miljonisest Shveitsi matsust oleks peaaegu hinge heitnud – oli üha edukam. Tema laenuporfell oli üksikutele tagasilöökidele vaatamata kogumis korralik, halvad laenud kanti halastamatult maha, nende tagatiseks olnud aktsiapakid ja terved ettevõtted võeti üle ja tehti kahjude korvamisel rahaks. Niisugune resoluutne ja küüniline tegutsemine on ehk esmapilgul emotsionaalselt vastuvõtmatu – ent lõppaastmes kaitseb pank sellega ju kõigi nende tuhandete hoiustajate huve, kes oma säästud krediidiasutuse hoida on usaldanud. Ettevõtjate huve, kelle kapital ja rahalised vahendid nende turvaliseks alalhoidmiseks ja arvelduskontodel liigutamiseks panga hallata. Kapitalistlik ärikonkurents on küll oma ratsionaalsuses julm, ent seda käivitav greed (ahnus) – klassik Adam Smithi sõnastatud “turu nähtamatu käsi” kaasajal üha rangemalt seadustega kammitsetud. Mida raha teenimiseks teha võib, mida ei tohi – samuti üha täpsemalt paarisaja aasta jooksul kapitalistlikes ühiskondades reglementeeritud. Praegusel Kaval-Aini edulooga sisustatud tõetunnil tuleb nentida, et Läänemere tiigri ärieetika on seni veel olematu, veel vähem on selle alustest 101 mäetarka jõudnud paragrahvideks vormida. Gorbatshovi perestroika läbimurdepostulaat “kõik, mis pole keelatud – on lubatud” ruulib. Sest keelata on jõutud veel väga vähe. Mitte ainult selle pärast. Keelustamine ei ole endiselt kestahes poliitikule populaarsust lisav samm. Analüütilise informatsiooni vähesuse tõttu ei julge hinnata, kas ja kui palju pangajuhi tänaseks ilmnenud tegevus - talle endale tema juhitud panga kreeditoride soovimatult tagastamatu abiga isikliku aktsiaportfelli soetamine on olnud ka formaalselt ebaseaduslik. Tõenäoliselt on. Ja kui Hanschmidt oleks need panga rahaga hangitud osalused kõik endale krabanud, siis istuks ta arvatavalt juba vangitornis.

Paraku ei ole Hanschmidt vanamoodne pangaröövel, ega ka mitte ametiühingu laekur, kes liikmemaksud maha joob. Ühispanga eksjuht on oma operatsioonidega sisse mässinud hulgaliselt ametimehi, kes tänagi peaksid tema tegudele õigusliku hinnangu andma. Aga ei saa. Nad peavad olema vait. Esialgu teame ainult väheseid nimesid: Eesti Panga president, Rahandusministeeriumi kantsler, rahandusminister, endine Maksuameti juht. Veel mõned. Kardetavalt ei ole need ainsad Kaval-Aini täidetud toidukausist maiustanud manulised. Või seal keha kinnitanud ei märganudki, et see ei olnudki toidukauss. Pigem konksu otsa torgatud sööt. Kaval-Ain on tegutsenud nagu maffiapealik, kes uusi liikmeid või muidu sõltlasi seob ühise veresüüga: heategija huvides sooritatud märja asjaga, millest teavad vaid vahetu täideviija ja heategija... Eesti “prominentide” seas võib olla veel hulgaliselt tegelasi, kellest on saanud üleöö kapitalistid: omanikud eiteamis ettevõtetes kunagise Kaval-Ainile antud vajaliku lahke “jah” sõna või muu soodsa otsustuse läbi omandatud aktsiaosaluse kaudu. Hetkel tunnevad need härrad ennast ebamugavalt, on närvilised. Ei tea, mida peaks tegema. Esialgu hoiavad need põrandaalused miljonärid veel madalat profiili ja ainult öösi suletud kardinate taga maldavad värisevi käsi oma miljoneid üle lugeda. Aga päevavalgel söövad tagasihoidliku valejänese Stenbocki või Suur-Ameerika tehasesööklas. Mille kõrvale klaas keefiri, mitte Chablis´d.

Nojah, Kaval-Aini loo üle võiks ju veel pikalt ja paremini vaimutseda. Naerda on tervislikum kui nutta. Ometi näib mulle, et võib olla küll natuke hilinenult, ent siiski mitte hilja – on avanenud hea võimalus kohaliku ärikliima puhastamiseks. Põhjalikult uurida ja tirida avalikkuse ette selle vastiku loo absoluutselt kõik detailid, absoluutselt kõik Kaval-Aini heidetud konksu alla neelanud tegelased, anda toimunule mitte ainult õiguslik, vaid ka moraalne hinnang. Peletada see seltskond ja nende kadestajad igaveseks meie riigi- ja majanduselust eemale. Korraldada kiire, põhjalik ja karm sanitaarpäev-opritshnina. Kardan, et see oleks meie viimane shanss. Kui asi jääb venima, piirdub värskete “ühiskapitalistide” naeruvääristamise-häbistamisega, siis väsib praegu teemaga ainsana tegelev avalik meedia (peale tulevad värskemad lood) ja peagi imbuvad need koreikod taas “seltskonda”, loeme neist “Seltskonnas” või kohalikus majandusajakirjas “Juust” (sinu piltilus kaaslane) ja võib olla kutsutakse ka järgmisele Vabariigi sünnipäeva presidendi vastuvõtule.
Praegu näen paari kaalukat mõjurit, mis ehk ei lase sel juhtumil vaikselt Hummeri-Antropovi casusega samaväärseks auto-moto sündmuseks sumbuda. Esiteks, Ühispanga tänased rootslastest omanikud näivad olevat tõsiselt häiritud neile kuuluva Svenska Enskilda Bankeni Gruppi kuuluva krediidiasutuse hilisoperatsioonide kahjustavast mõjust selle suurpanga seni laitmatule mainele. Piinlik tunnistada küll, aga loodangi praegu rohkem algatatud SEB siseauditile, kui keskpanga finantsinspektsiooni tööle. Keda paratamatult kontrollib Haapsalu mudagruppi Kaval-Antsu abiga tõusnud uus Eesti Panga president. Teiseks, Eestis laulva revolutsiooniga kehestatud kapitalistlik riigikord ja seni veel suhteliselt liberaalne vabaturumajandus. Siin toimetavatest majandusagentidest paljud ei ole Ühispanga künast söönud. Ja et ÜP ei ole ainus pank, siis ei tarvitsegi nad seda tingimata tulevikuski teha. Mitmed varakad, ent vanamoodsalt soliidsed kapitalistid ongi juba andnud õelaid signaale, et jälgivad juhtumi uurimist tähelepanelikult ja vajadusel ei jäta edaspidigi ütlemata, mis nad sellest arvavad.
Loodan väga, et oodatava suurpuhastuse käigus ei pesta puhtaks ennast määrinud Eesti riigionusid-tädisid, neid ei saadeta jalust ära Brüsselisse tugevdama oma värskete kogemustega meie finantskelmuste voliniku meeskonda. Ei pooda ka avalikult üles. Ei. Need tegelased pandaks moraalsesse koduaresti. Igaveseks, ilma tingimisi ennetähtaegse vabanemise õiguseta. Siiski. Näen viimasegi Ekspressi mudareportaazhi valguses ohtu: rangelt vahet teha tuleks avalik-õiguslike uuskapitalistide ja tavaliste Ühispangalt investeeringuteks laenu taotlenud ettevõtjate vahel. Esimestel ei olnud laenu tagatiseks pangale pakkuda suurt midagi peale oma ametikohast tulenevate võimaluste ja nende panga vahenditega ühendamise abil omandatud ettevõtmise osaluse. Need härrad saadaksin meelsasti meie riigist ja riigiasjadest eemale: asumisele mitte Razlivi (nüüd Soome), vaid Shushenskojesse. Valitsevast kapitalistide klassist aga heidaksin välja. Teine kategooria Kaval-Aini “võlglasi” on olnud täiesti ausad ettevõtjad, kellele ühispankurid eesotsas ahne pangajuhiga seadsid krediiditingimuseks personaalse aktsiaoptsiooni andmist laenu otsustaja kasuks. Need ettevõtjad on väljapressimise ohvrid. Nad pandi olukorda, kus oma töö jätkamiseks muid variante ei olnud. Nende kallal ei maksaks eriti naaksuda.
Pole saladus, et Eesti kommertspanganduse algaegadel (perestroika) teistmoodi paljude meie pankade laenuametnikud laene valdavalt ei andnudki. Tänased Eesti kapitalistid on enam-vähem kõik just sel ajal alustanud. Kaval-Aini nõudmistele põrkudes nentisid nad lihtsalt, et nähh – need ajad on tagasi. Ja maksid küll mitte rõõmsalt, ent siiski maksid oma kalõmmi Ühispanga kasahhile ära. Et oma tööga edasi minna. Kuidas suurpuhastada? Rootslaste siseaudit puhastab Ühispanga kojad tõenäoliselt nagunii. Aga kes meie kojad puhastab? Väga vajalik oleks, et ka meie riik ja ühiskond teeksid need asjad ise ja iseendi jaoks klaariks.

Võib olla olen naiivne, ent usun, et proovida maksaks valitsuse või parlamendi (õiguskantsleri?) juurde loodava ajutise ja suurte volitustega erikomisjoniga (umb. nagu analoogilised Senati uurimiskomisjonid USA-s). Komisjon avalikustaks perioodiliselt oma töö vahetulemusi ja lõpuks esitaks aruande Riigikogule ühes ettepanekutega. Sest veel enne euro tulekut tahaksid paljud kindlad olla, et Eesti krooni reserve haldab endiselt veel ikka N.Y. investeerimispank Morgan Guaranty, mitte AS HMR või mõni muu kooperatiiv, kus Ain Hanschmidtil koos Andres Lipstokiga varjatud osalus. Id est – et krooni tagatiseks ei ole muda, suhkruvatt või jumal tab mis asi.
Väga paljud ei taha, et Eesti riigametnikud neile vahvleid teeksid. Mina ka ei taha.

Vaipade paradiis ja Lao maailm

2005-08-27T23:09:00.000+03:00

Eestlased on olnud aastatuhandete jagu paganad, kes kummardasid mingeid kivirahne, puid ja põõsaid, allikaid ja sügavamaid veelompe.Isegi kui meid Teutooni Ordu vihmavarju alla võeti ja seoses sellega ristiti, jäime ikka paganateks sisimas edasi. Religioon murdis eestlase hinge läbi alles tänu Nõukogude võimu ateistlikule propagandale: kirik ja taevariigi vahendajad, kohalikud ristiusu arendajad olid jälle IN.

Viimases Eesti Vabariigis on religioon ja kirik taas au sees ainuüksi põhjusel, et oleme nüüd ka ametlikult ristirahvaste perre võetud ja usukombeid ja jumalasõna levitavad riigiusuna vilunult T-peaga samad mehed, kes N.ajal korraldasid oktoobri- ja maipidustusi, palverännakuid mööda hävituspataljonide võitlusteid ja muud võltsi tingel-tangelit. Ei uskunud tänane vankumatu paremliberaalne fridmanist, endine ametiühinguliider Siim Kallas töörahva üritusse, tänane ehituskapitalist, endine komsomoli ja kompartei liider Indrek Toome Järvesuu poiste brigaadi ega Kashstani uudismaa üleskündmisse, ei usu nad ka täna tõsimeeli jumalasse. Kui see just Kitzbergi Kauka jumal ei ole.

Aga olete tähele pannud, kui võimsalt on religioosne terminoloogia ja vaimsus sisse murdnud kaubandusse? Seni teada olnud ja kättesaamatu paradiisi asemel on lugematu arv õndsatele mõeldud paiku: paradiis siin, paradiis seal. Aga sinna pääsemiseks on vaja patust pungil rahakotti ainult. Tänase Eesti paradiisid on igasugused kaubanduskeskused. Filosofeerisimegi tuttavaga ühel hiljutisel aias istumisel sel teemal. Arutasime, et mis asi on ikka ntx “Vaibaparadiis”? Jõudsime järeldusele, et sinna vaibaparadiisi pääsevad ainult siivsalt ja sündsalt oma maise (põrandase) elu veetnud vaibad. Sõber tõstatas siis kiusliku küsimuse – kuhu satuvad pärast oma põrandase teekonna lõppu patused vaibad? “Vaibapõrguid” ei ole silma hakanud. Pakkusin siis, et see koht võiks olla “Lao maailm”. Niisugune on täitsa olemas. Eks seal siis nurjatuid Pärsia vaipu klopitakse ja kikkpoksitaksegi.

Politseijuhi lahkumine varjutas väga hea kirjaniku lahkumise

2005-08-22T15:12:00.000+03:00

"Täna hommikul suri Ida-Tallinna keskhaiglas pärast rasket haigust kirjanik ja lavastaja Mati Unt, teatas Eesti Kirjanike Liit. " Selle kurva teate edastasid Postimees ja muud teabekanalid. PM lisaks veel markeeris napilt lahkunu elulugu ja loomingut. Päevaleht mitte. Ju siis ei ole päevasündmus.

Millega ma siis rahul ei ole? Mati Unt oli nii kultuuritegelase, kirjaniku ja ka lavastajana üks mu lemmikuid. Ta rääkis minuga nö. samas helistikus, sageli tundus, et ta "võttis mult sõnad suust." Näis, et väljendanuks endagi mõtteid samuti, kui osanuksin nii hästi ja tabavalt neid kirja panna. Iga inimene määrab oma hinnanguskaala ja prioriteedid ju ise: mis on oluline ja mis vähemoluline. Aga ühiskonnas tervikuna aitab neid prioriteete seada enamasti siiski avalik meedia. Ning kui haritud ja kultuursed on seal töötavad inimesed. Kui mõistetav on neile ümbritsev sündmustik. Veel kerges shokis raadiost kuuldud teatest, kogunesid samas KUKUs pool üks stuudiosse eksperdid ja viimase astme tõe autoriteedid mistahes alal - 3-4 ajakirjanikku, et "Pressiklubis" seletada teadjameestena rumalale possaadirahvale lahti päeva põhisündmused. Võib olla nad tolad ei oska ise aru saada, mis tähtis, mis ebaoluline. Ja saavad neistki veel valesti aru.

Täna pidasid pressiklubi teadjamehed peasündmuseks mitte Mati Undi, vaid Robert Antropovi lahkumist. Õigemini arutati elavalt omavahel, kelle teene see ajakirjanikest konkreetselt oli. Ja üks stuudios olnud pressijatest jagas eetilisi hinnanguid. Keskealine moraalne liider suisa küttis ennast misjonärina üles, sajatades "valetamist ja vassimist", mille eest ajakirjandus lihtsalt oli sunnitud politseijuhi vallandama. Muidugi, võiks ju küsida, et miks peaksid inimesed just ajakirjanikele tingimata vande all tõeseid tunnistusi andma (truth and nothing but the truth), kui neile nimelt noodsamad ajakirjanikud alatasa on valetanud (sellega vahele jäänud). Mulle näib, et nii mõnelegi neist on neljas võim pähe hakanud.

Tollessamas pressiklubis kõlas ainsa rahustava noodina lõiguke telefonivestlusest pr. Tiina Kaalepiga, kes julges valitseva partei häälekandja rindekorrespondenti skeptiliselt noomida: "võiksite mõnikord juurelda, MIKS mulle NIISUGUST INFORMATSIOONI ja JUST NÜÜD ette antakse" Antropovi kõrvaldamise loorberitel lesinud (kaevas välja kompromiteeriva fakti, et politseijuht ei jätnud oma eakaid vanemaid Saaremaale, vaid aitas nad ka koju tagasi) posti meesajakirjaniku hääles kõlas halvasti varjatud solvumine, kui ta midagi vastuseks ebaveenvalt filosofeeris. ....

Kaldusin siin ka ise teemast kõrvale, nagu oleksin professionaalne pressmann. Aga ei ole. Tahtsin vaid väljendada oma nördimust, et meie arvamuskujundajatele on jõukohane sorida kellegi auto kapoti all (enamasti küll räägitaksegi pressiklubides jmt. saadetes omavahelistest "tsunfti" siseasjadest) ja pritsida sülge "valetajate ja vassijate" suunas, kuid tänane kurb peasündmus - Mati Undi lahkumine - jäi tähelepanuta. Minu arvates oli Mati Undi panus meie kultuuri ja eesti elusse suurem, kui Robert Antropovil. Paljudel meedia arvamuskujundajatel ja kirjatsuradel ei ole seda aga üldse. Nüüd, kus irooniline Mati on vaikinud, võib olla saavadki tühisused taas julgemalt sõna võtta?

See tänane madalatele tühistele intriigidele keskendunud pressivestlus kõlas nagu varrukasse nuuskamine matustel. Hüvasti, kollane kass, tere - kollane press.

Motomuusikali ooperlik finaal

2005-08-17T12:16:00.000+03:00

Kui meedias pisut jantlik politseipealiku teenistusauto kasutamise üle algatatud Antropoviana alles tuure kogus, siis valmistasid seni ekslikult tõsisteks ja sõltumatuteks peetud meediaväljaannete selleteemalised dramaatilised õhkamised ja traagilised hüüatused alguses mulle isegi nalja, ehkki olin nördinud, millele meedia oma leheruumi ja eetriaega kulutab.

Meie narkarite, HIV-positiivsete prostituutide, varguste ja tänavakuritegevusega hädas riigikeses oleks paar ametiauto oletatava väärkasutamise juhtumit küll viimane asi, mis avalikkust peaks seoses politseijuhiga huvitama. Tema ametialane kompetents ja töötulemused peaksid.

Aga neist ei tea me endiselt suurt midagi. Nimetasin toimuvat meie meedia hapukurgihooaja (s.o. köitvate teemade puudumisest tingit vaikelu) motomuusikaliks. Sel hetkel näis “sündmus” jantlik ja naeruväärne. Niisuguse kergemeelse ironiseerimise peale juhtis minu tähelepanu üks hästi informeeritud isik nördinult, et sel muusikalil võib olla ka tõsisemale klassikalisele zhanrile omane lõpp: tema väitel soovivat reformarid meeleheitlikult “võõrast pesast pärit” politseijuhti asendada keskerakonna siseministrile ebamugavama ja vähemlojaalsema tegelasega. Antropovi ainus süü seisnevatki selles, et ta jääks poliitilistes staapides kavandatud, ent iga normaalse inimese jaoks lapsiku plaani elluviimisele ette – isegi, kui meie esipolitseinik ainult jalgrattaga sõidaks või kepikõnniks ametiasju ajades.. Sel juhul leitaks ikka midagi muud.

Meediale lähedalseisva analüütiku esitet oletust näis kinnitavat ka see komnoorelik innukus, millega just reformarite “häälekandjaks” siin-seal nimetatav “Postimees” Antropovi ametiautoga seotud sündmuste detaile ikka ja jälle lugejateni tõi. Näib, et selle kunagisest Tartu vaimust kummituseks muutunud meediahääle ainus eesmärk oligi muuta oma politseijuhi ametis pidamine valitsusjuhile sedavõrd ebamugavaks, et sundida teda Antropovi koht vabastama lojaalsema tulija jaoks. Või kui oletatav oravakonspiratsioon olnuks rafineeritum: anda Ansipile korralik ettekääne keskparteilaste suunas käte laiutamiseks ja nentimiseks: “Ise näete ju: seda meest ma lihtsalt EI SAA ENAM KASUTADA.”

Kui see oletus tõene on, siis oleks selle plaani “rafineerituks” nimetamine siiski liialdus –“karvase käe” asemel jääb kohev käbinärilise saba liiga selgelt kaadrisse.

Minu lugupeetud "kolleegist" Simon Levinist

2005-08-16T21:02:00.000+03:00

Simon Levin: kohtusse pole aral advokaadil asja

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=298525&Com=1

Urmas_Kaju, 14:09 16.08.2005

Meenutan siinkohal põgusat isiklikku kokkupuudet Simon Leviniga. Ta oli minu kaitsjaks möödunud sajandi protsessil, kus Eesti riik püüdis vangi pannes kõrvaldada aktiivsest poliitikast Siim Kallast ja tasuta kaasaandena ühtlasi ka tema nõunikku Rootsi kardinatega tutvustada. Müüdid tippadvokaatide megahonoraridest vähemalt minu casuses kinnitust ei leidnud. .Mul ei oleks olnud ka võimalust seda tasuda. Mul ei olnud oma parteid. Ainult elusäästud olid.Ka sõbrad, kes toetasid.Oletan, et mind temale soovitanud koolivennast advokaadi ettepanekuga nõustus meie õiguskorüfee pigem erialasest huvist selle kõmulise kohtuasja vastu. Arglikult loodan ka, et ehk ka sisemisest õiglustundest. Jäi mulje, et kavala naeratusega vanahärras äratas tähtsusetust nõunikust protsessi huvides laialdaste volitustega ametimeheks tehtud Kaju mingil määral kaastunnet. Ka advokaaditasu asjus tegi Levin minuga kohe esimesel kohtumisel sotid üheselt selgeks: "Usun, et teil neid miljoneid kusagil puuõõnes ei ole, sellepärast teid kaitsma nõustusingi".Aga kokkupuuteist hr. Leviniga on jäänud ülisoodsad muljed kogu eluks. Mitte küll minule õnneliku protsessitulemuse pärast. Vaid kõrged eetilised kriteeriumid, mida Simon Levin oma kliendi ja kohtuga suheldes demonstreeris. Minu advokaat oli väljapeetud ja ülikorrektne. Mida ilmselt ei saa minu kohta öelda. Kogesin seda, kui pakkusin Levinile protsessi ajal poolnaljatamisi kohtule kurjategijat iseloomustava materjalina esitamiseks ammust Eesti Panga käskkirja, millega mind premeeriti "keskpanga varaliste huvide printsipiaalse kaitsmise eest". Minu advokaat vihastas ja lausa käratas oma üleannetule kliendile: "kohtu üle ei sobi nalja heita!". Ja veel: et olen hariduselt ja professioonilt samuti jurist, siis pöördus Simon Levin oma kliendi poole alati "lugupeetud kolleeg". Selles puudus iroonia, see oli lihtsalt vana kooli mehe harjumuspärane viisakas suhtlemismaneer.

Et hr. Levin päästis minu väärtusetu naha tema tavahonoraridega võrreldes sisuliselt pro bono, siis mõtlesin juba kohtuprotsessi ajal pingsalt, kuidas oma heategijat väärikalt tänada. Siingi tuli mulle appi üks tema kolleege, kes avaldas teeneka vanahärra omapärase hobi: Simon Levin on aastaid kogunud sulepäid! Suutsingi ühe kullatud sulega jämeda soliidse kirjutusvahendi hankida. Ehkki Simon Levini näol püsib ilmselt pidevalt kaval rebasenaeratus, siis vähemalt toona meeldis mulle uskuda, et mu tänukingitus saajale headmeelt valmistas.

Poliitiliselt vajalik: e-riigist gay-riigiks

2005-08-15T11:02:00.000+03:00

http://www.epl.ee/artikkel_298489.html

Eesti elanikud on vastu geiabieludele

Urmas_Kaju, 10:44 15.08.2005

Autor ei ole siiski oma väites täpne: statistika kinnitab, et eestlased on vastu ka mistahes abieludele üldse. Noorusrumalusest tehtud viga rutatakse lahutamise läbi üha sagedamini parandama. Teine moment on aga see, et tavamoraal mõistab hukka samasooliste abielud, kuna need ei täida algset eesmärki - paljunemist ja laste kasvatamist. Seesama statistika kinnitab, et üha enam sarnananevadki eestlaste abielud samasooliste omadega: need on praktiliselt lastetud või ühe kogemata sigitatud lapsega. Et väikeriigina jahime kiivalt rahvusvahelist äramärkimist mistahes asjadega, siis Stenbocki intranetist "e-riigi" mulli eduka puhumise järel võiks gay-teema meile taas mõne veeru või klipi maailmameedias anda. Selleks polekski vaja muud, kui ntx Siim Kallase ja Edgar Savisaare abiellumist. Vilja ja Kristi saaksid aru, et see on poliitiliselt vajalik.

Siim Kallas kui lõbus munk Tuck

2005-08-11T16:58:00.000+03:00

Tänases EPL-is (11.08.05)"Rohelise värava" õkoloogilises sektoris (lk.7) hakkas silma MTÜ-de ja Sihtasutuste Liidu juhataja Kristiina Mändi artikkel, mis tõstis esile Siim Kallase väidetavalt suurepärast loengut Nottinghami Business Schoolis. (õel olles: kui lektor tegi esituse sama heas inglise keeles, mida mees kasutas kord Brüsseli pressikonverentsil küsmustele vastates - siis kas ja kuipalju kuulajad loengu tekstist üldse aru said?).

Kirjutise sisul peatumata (ei saanud ausalt öeldes hästi aru, mida seal öelda taheti peale poliitiku esiletõstmise ja prestiizhikas paigas loengu pidamise fakti ära märkimise) - lugema kutsus minu kunagise kolleegi nimetamine pealkirjas leedi Marioniks. Kalambuurne võrdlus legendaarse Sherwoodi röövli tüdruk-sõbraga näis intrigeeriv. Lugema hakates lootsin leida mingeid põrutavaid andmeid meie reformaatori euroopaliku seksuaalse orientatsiooni kohta (peagi pealinnas toimuva gay töötajate piduliku demonstratsiooni taustal) või siis räiget vihjet Abram Sherile süütuse kaotanud ja rikkaid eestipankureid lüpsnud kuulsa röövli möödunud sajandi legendile.

Aga ei midagi niisugust. Ei saanud tolku ka, millest niisugune võrdlus autorile üldse pähe kargas. Kaukaaslasevuntsilise eaka härra "leedistamine" näis kummaline. Ometi: kui ütled "A", siis ütle ka "B". Kuna autori kalambuurikas pealkiri ka minu mõtted Sherwoodi röövlisalgale viis, siis hakkasin mõtlema, et milline võinuks Kallase roll R.Nottinghami võsapankuri kaaskonnas olla. Igal juhul mitte mürakas jõumees Little John, ammugi mitte naisterahvas. Siim sarnaneb kõige rohkem pigem Sherwoodi autoriteediga seigelnud lõbusa munga Tuckiga. Kes avalikult kasinust jutlustas ja vett jõi. Salaja aga tagakambris ohtralt veini libistas.

Tucki sõnum on ju aegumatult universaalne: "Käige minu sõnade, mitte tegude järgi!" Lihava õgardi suhu sobinuks väga hästi ka manitsus tasuta lõunate puudumise kohta.

Tele 2 kui vääramatu jõud

2005-08-01T18:10:00.000+03:00

Telekaks blokeeris täna minu mobiiltelefonilt väljuvad kõned.
Kuna kompanii leidis, et räägin liiga palju.

Mida räägin, ei ole nad kahjuks (nende arvates ilmselt) võimelised kontrollima.

Aktsioonile eelnes üleeile saadud kummaline sms-hoiatus, et ma ei tohi üle viiesaja krooni eest kuus rääkida. Muidu Tele 2 “võib” (kuid ei pea…) minu kõnevabadust piirata. Milles see seisneb, kujutasin ette – blokeeritakse väljuvad kõned. Paraku ajangi kõiki oma töiseid asju peamiselt telefoni teel, mistõttu ilmaasjata ainsatki telefonikõne ei tee. Telefoniseksi teenuseid ei kasuta. Pidasin seda veidrat sms-i halvaks naljaks, kuna ainsatki tasumata arvet mul operaatorile seni ei ole.
Täpsemalt: ma ei olegi saanud Tele 2 seltsimeestelt seni veel ainsatki arvet, kuna nende “tasuta telefoni” hankisin alles juulikuus – eelmise EMT mobiiltelefoni viisid minu kodunt kaasa vargad ühes arvuti ja muu nipe-näppega.
Seega Tele 2 “tasuta telefon” (tegelikult ikka järelmaksuga arutult kallis ja tarbetu videokaamera-digifotokaga kapriisne aparaat) oli force majeure sekkumise tõttu paraja varalise kaotuse äsja kandnule sundkäik. Kui tolle sms-hoiatuse peale telefonivestlesin kellegi telekahtlase lauaneiuga, siis seletas too lahkelt kompanii kliendipoliitikat - mulle tehti ebameeldivuste vältimiseks ettepanek soritada neile keskmiselt kobe (“piisav”) ettemaks, kuna nende "krediidilimiit" olla mulle 500 kr. Ehk telekahe arvates ei tohiks ma üle kolmesaja krooni eest ühes kuus rääkida ("krediidi" hulka arvavad nad ka selle rääkiva, laulva ja pilti näitava teleklotsi järelmaksu kuumakse 200.-). Nii halvasti, kui ma ka võlasuhteid tunnen, jääb mulle ometi mulje praegu, et Tele 2 nõuab hoopis Volga teatrilaeva joodikust lavatöölisena minu poolt nende endi (s.t.teenindaja!) krediteerimist. Ehk ettemaksu teenuse eest, mida nad kas osutavad või ei osuta. Umb. nagu viidat lavatööline nõudis sm. Benderilt: "Hommikul raha, õhtul toolid. Õhtul raha, hommikul tolid. Võib ka vastupidi, aga raha ette."

p.s. tekib küsimus, miks ma siis "nii palju telefoniräägin"? Ei räägigi, aga "0-kroonise" teleklotsi omandamisega omandasin ka privileegi rääkida telekahe kaudu momendil turul pakutavatest 2-3 korda kõrgema hinnaga ca 2 kr. kõneminut. Kaevata pole kellelegi. Ise loll. Üha enam Wabariigi kodanikke kasutab kommunikeerumiseks pudeliposti või telepaatilist sidet.
Kõnefon on üleeilne päev.

Das ist Ultima Propeller!

2005-07-26T13:21:00.000+03:00

Das ist Ultima. Ultima Propeller!

Sündmus: Propelleri ja Ultima Thule ühiskontsert

Aeg: 20.juuli k.a. kl. 21 kuni pärast keskööd

Koht: Püha Lagle Brigita nunnaklooster Pirital

Esinesid: soojendas – Propeller (Volkonski, Kuulberg, Sibul jt. ametlikud isikud). Jahutas – Ultima Thule (Sibul, Vaigla, Rull jt. ametlikud isikud)

Eeskavas: 1. “Propeller 25” – nostalgilised hitid , s.h. ikkarohelised “Karuks istub vangitornis”, “Pankrannik”, “See on meie punker” ,“Veel üks Linda” ja muidugi megahitt “Das ist Die Woche”.

Mulje: suviselt super. 1. Propa tänane sound on võimas – et tegu pole pulaga, näitas maestro Sibula usin ja filigraanne kaasamusitseerimine. “Veel üks Linda” esituseks kutsus vürst lavale publiku hulgast leitud Linda-nimelise noore plika. Usun siiralt, et valik võis olla juhuslik, ent poodiumile karanud tüdruk tantsis loo ajal vilunud cheer leaderina,laulis ka mikrofoni kaasa. Ei liiderdanud, ehkki vananev vürst pani ette tantsida paljastatud ülakehaga. Plika ei teinud sellest välja. Oli igapidi muidu cool ja sundimatu. Ka publikum ise tegi mitme loo puhul backing vocalsit nagu jaksas. “Pankranniku” puhul skandeeris või lausa röökis. Seda kaine peaga ja ilma gengsengi abita. Publikust veel: ehkki samas müüdi ka õlut, ei paistnud sel energiajoogil seekord erilist minekut olevat. Purjus inimesi ei märganud üldse.

Propa lõpetades pelgasin pisut, et meie supergrupp UT oma uue albumi esitlusega jääb suviselt kerglase publikumi jaoks liiga raskepäraseks ja massid jahtuvad hoopis liialt maha – nii reibas, elujaatav ja mobiliseeriv oli olnud juba pensionifondi noolivate punkarite benefiss, perfoomants, saund ja luk. Vürst Volkonski oli oma tuntud headuses, küll mitte Loretti, ent usbeki tübeteikas esines matsirahvale siiski aadlik.

2. Ultima Thule –esitati ka mõned vanemad tuttavad lood, aga põhiliselt keskenduti esitletaval uuel albumil olevatele värsketele hittidele. Sama plaat oli ka kloostris müügil (175.-). Jätsin selle ostmata mitte loomingulistel, vaid rahalistel põhjustel. Kindel plaan on album võimalikult kiiresti varastada. Et momendil nero express uusvanas pcs ei toimi, siis tuleb natukene kannatada.

UT – kõlas väga hästi, s.t. võimsalt. Maestro Sibula pillikäsitlus filigraanne, elegantne ja näilise pingutuseta. Üha paremaks läheb. Sama võib öelda ka Riho vokaali kohta. Seegi näikse muudkui paranevat. Käib ta kusagil Itaalias laulutunde võtmas? (Pavarotti/Bocelli meistriklass?). Lugudel eraldi peatumata, UT stiil on tervikuna lummav ugrimugri, nimetaksin seda regirokiks. Eilsel raskeroki pidusöögil pakutavat maitstes tekkis uus mõte, kuidas seda muusikat lahterdada. Täpne võiks olla definitsioon hard polka. Et istuda kloostris traditsiooniliselt kuhugi polnud, seisin need mõned tunnid püsti, ei väsinudki eriti, ainult vanad koivad jäid kangeks. Tammusingi kaaslannaga natukene, et konte sirutada. Siis välgataski, et lavalt kaikuv haamerdav raskerokk oleks väga sobilik polka trampimiseks. Tõesti – tasub proovida!

Kui õhtutaevas pimenes, siis pääsesid mõjule lavalt välkuvad prozektorivihud. Mis värvikale plinkimisele lisaks saatsid iidse lihasuretuspaiga paemüüridele mingeid müstilisi siiru-viirulisi valgusspiraale. See oli lummav. Oli tunne, et kohe-kohe saabuvad UFO-d ja mehed mustas. Aga ei tulnud. Isegi miilits ei tulnud “karvandeid” laiali ajama või kongi viima. Õhtu lõppes rahulikult, kuna kogenud ultimalased lasid esinemise lõpu eel tempot alla. Rahvas kas sellest või eelnenud lämbest suvepäevast raugena ei hakanud märatsema, ei lõhutud, ei pandud midagi põlema. Isegi ei kakeldud. Plaksutati küll tormiliselt, ent põhjamaise sordiiniga.

HAPUKURGIHOOAJA MOTOMUUSIKAL

2005-07-20T01:18:00.000+03:00

Eesti rahvas on motohull. Juba vene aejal meelitas võidukihutamine Pirita-Kose ringil raja äärde kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Vaatajad ei mekkinud neil ammustel aegadel mugavalt murul lesides õlut-viina-lihapirukaid, vaid trügisid- sebisid raja ääres närviliselt paremaid kohti otsides edasi-tagasi, sageli matkasid neil otsinguil 6 km. pikkusele rajale ka ise ringi peale. Jälgisid samal ajal pingsalt rajal toimuvat ning tegid märkmeid mahukatesse tabelitesse. Võistlejate numbrid , jooksev järjestus ja ringi läbimise ajad. Tänaseks on need meeleolukad rahvaüritused vaikselt hääbunud. Sevastjanov-Kiisa-Randla ja teised motorüütlid loobunud või mõõdavad teekilomeetreid kusagil mujal ja teise publiku ees. Aeg-ajalt Pirital mõned väikesed suursõidud ikka toimuvad. Ometi kunagisi masse need enam kohale ei meelita. Või kui, siis tagasihoidlikumal arvul. Ning üksnes ilusa ilmaga. Ka sel juhul ei tee see publik enam ringiaegade ja võistlejate hetkejärjestuse kohta endale märkmeid. Pole märganud, kas neid tabeleidki enam raja veerel kusagil müüakse. Raja äärde kogunenud on siiski hästi ekipeeritud – sumistatakse eemalt mändide vahelt kostuva mootorisumina saatel õlut või kangemaid energiajooke. Seegi iseloomulik: vahepeal on bensiiniliitri hind järele jõudnud ja edestanud sama koguse hea õlle hinda.
Kunagistest motofännidest on sirgunud tänaseks keskealised vatsakad lapsajakirjanikud, kes vanast harjumusest jälgivad kodus teleka ees või pubis istudes endise tähelepanelikkusega kohalikke motosaündmusi, märgivad üles pilootide nimed, sõoiduvahendid, võib olla ka ringiajad. Ka muud kaasnevad detailid. Et mitte kogu Eesti meedia ei koosne üksnes auto-moto teemalistest väljaannetest, tele- ja raadiosaadetest, siis on need motoajakirjanikud sunnitud vastumeelselt kajastama muidki päevapoliitilisi sündmusi: kui poliitikast, siis sellest, millist sõiduvahendit keegi poliitik või tippametnik kasutab, milleks ja kui kiireid aegu ja millisel trassil suudab näidata. Ja kas kaine peaga või gengsengi pruukinuna. Kui muusikast, siis kindlasti motomuusikalist – õigemini sellest, kuidas musikaalne motoprojekt teoks ei saanud. Kes on süüdi. Või parastavalt – lollid! Uue aja asfaldipiloodid on Ken-Martti Vaher, Robert Lepikson ja hetkel ülekaaluka liidrina politseipealik Robert Antropov. Autor ei näe praeguses trendis midagi naljakat. Minu meelest on selline tähelepanu haiglane. Eriti Antropovi puhul. Meie poliitikuid ja tippametnikke viivad ametist autod, liikluseeskirjad ja ametiautode kasutamist sätestavad eeskirjad. Mitte see, kas ja kuidas nad oma ametis toime tulevad või ei tule. Sellest saab kuulda-näha-lugeda meediast üha harvemini. Muidugi, kellegi töö analüüsimine eeldab analüütikult pealiskaudsetki ametniku tegevusala tundmist, haritust-lugemust, kui soovite. Paistab, et tänastel tegijatel seda ei jagu. Aga kusagil istuvad ometi veel peatoimetajad ja vastutavad väljaandjad – kes ometigi väljaande või programmi sisu kujundama peaksid. Ja ometi. Tänase (19.juuli) Postimehe esikaanelugu (illustreeritud dramaatilise fotokompositsiooni ja erepunase rasvase pealkirjaga) on “Antropovit toetasid leebed teenistusautode reeglid”. Ehk – Postimehe toimetuse hinnangul on teisipäevase Eesti peasündmus see, MIKS RIIGI POLITSEIPEALIKKU MAHA EI VÕETUD. Ehkki Neljas Võim seda juba mitmeid päevi on ette valmistanud ja lausa Stenbocki majavalitsejale otsesõnu ette öelnud!
Et väärat muljet ei jääks: autor ei võta siin sõna ei Antropovi kaitseks ega ka mitte tema vastu. Tema ametialasest pädevusest ja töötulemustest ei tea ma midagi. Kuna ammutan neid teadmisi üksnes meie meediaväljaannetest. Aga ega vist nemadki tea, kuna sellest ei räägi. Või käib teema meie vaimse töö proletaarlastele üle jõu. Siiski ei saa süüdistada neljandat võimu erapoolikuses: tasakaalu kindlustab eriilmeliste kolletanud teabeallikate mitmekesisus. Kui Päevaleht võttis juba ammu oma südameasjaks avaliku korra ja sisekaitse (nähtuna läbi Antropovi ametiauto radiaatori iluvõre alates Roberti kunagisest Saaremaa väisamisest), siis kohalik motosportlaste hobiväljaanne SLÕL (veebis saadav ka slollidele) on raskel põua ajal oööranud pilgu põllumajandusele, kirjutades haaravalt ja lugejale arusaadavalt sellelgi linlasele elukaugel teemal trendika automotomaigulisena: tänases numbris leiame agrokolumni “Ester Tuiksoo dziibiralli purustas esiklaasi” or smth. Selge. Kui kaugel vene ajal hävitas meie põllumeeste saaki ookeanitagune koloraado mardikas, siis praegu hoolimatult kihutav põlluminister.

Vähemused viivad meie sõnumi Brüsselisse

2005-07-05T11:06:00.000+03:00

Hiljuti imestas keegi kukelühinägelikkusega löödu, et nüüd on kõikjal geid, homod, mõned lillad ka, aga kuhu on jäänud pederastid?! Pidin siis seletama. Pederaste jälitas Nõukogude miilits ja kohus. Nad saadeti Vasalemmasse ja Siberisse. Nii said neist vabadusvõitlejad. Ja nüüd pärast meie võitu Punaarmee üle (ehmatasime nad oma lauluhäälega minema, isegi Aleksandrovi nim koor lidus balalaikad jalgevahel) istuvad vabadusvõitlejad valitsustes, riigi-, voli- , oma ja muudes kogudes. Kaasaegne pederast ei sõida enam trammi, vaid mersuga. Talle ei ole selga löödud paragrahv 118, vaid rinda pandud mõni rist ja auraha. Küllap pederastid viivad nüüd meie vabadussõnumi ka Brüsselisse.

Nõme kauba nimetus ja nõme reklaam

2005-06-24T15:05:00.000+03:00

Raadiost on kõrva jäänud mingi putukatõrjevahendi pidev reklaam. Kui kuulsin selle insektide gifti nimetust, siis alguses mõtlesin, et kuulsin valesti - nüüdseks on seda reklaami kedratud juba 5-6 korda ja selge, et ma ei eksinud. KAPO - sa püha müristus!

Mulle seostub see "vaimukas" nimetus konkureeriva tootega "Raid".

Miks mitte siis ka niisugune reklaam: "Kapo tapab nii toas kui aias!"

Piirileping: minu ema on sündinud Ingerimaal

2005-06-18T19:43:00.001+03:00

Arvan seda lepingu ümber toimuvat väitlemist vaadeldes, et lping on otsesõnu öeldes sitt. Aga mis teha. See on parim, mis sel hetkel tsaada. Omal ajal Punaarmeele ära teinud sajatuhandene oskuslik Petserit-Pihkvat ohustanud armee on ammu pensionil Venest need mehed pensionigi ei saa. Minu ema on sündinud Ingerimaal, kuhu tema vanemad rändasid koos teiste venest maad otsima läinud eestllastega Mulgimaalt ja mujaltki. Mäletan, et selle pärast oli mu emal taastekkinud Wabariigi võimude ees kõvasti sebimist, et oma õiguslikku järjepidevust tõendada. Ma ei kanna selle eest kauna. Mu ema on nüüd ammu Pärnamäel. Aga tean nii mõndagi vene ärimeest, kes toonaselt Eesti Komiteelt sinise passi saaamiseks nii vajaliku EK toetajakaardi mõnesaja dollari eest omandasid. Müüja on tähtis ametnik praegu.

Aga see jutt on lapsik. Mida tegelikult siin praegu öelda tahan: eestlase ja patrioodina usun, et see leping tuleb alla kirjutada.

Seda samamoodi kui omal ajal Tartu rahu.

Ka see leping fikseerib viimase sõja tulemused. Kus Eesti poolt võitlesid sada tuhat Eestimaa laulu esinenud lauljat. Mis oli vokaalselt hea resultaat. p.s. olen kumagi lapsena emepoolsete sugulaste vedamisel korraldatud külastusvisiidil oma ema sünniküla ka külastanud See külastus oli ainult eesti olusid näinud lapsele õudusunenägu isegi Nõukogude eestlasele oli tollane vene elu kohutav. Kogu kunagine eesti küla Leningradi oblasti Volossovo rajoonis oli täiesti võssa kasvanud, põlde polnud pärast eestlaste punaste eest pagemist 1944.a. keegi harinud. Samas jääb mind juristina närima kahtlus - võib olla maksnuks võimalik nõue Setumaale ikka tagataskusse jätta ?

Vabandan setude ees.

VIHMAUSS: ilu ei kõlba patta pana

2005-06-11T07:45:00.000+03:00

Ilu ei kõlba nahka panna.
Millest selline kummaline järeldus ("põlastav suhtumine")? Erootika v. seksuaalne tõmme peaksid ju välistama "põlastamise". Tõmme ja huvi ei väljendu kuidagi põlastamises. Terminis "seksuaalhälvik" juba surud ad hoc peale arusaama, nagu need, kes peavad naiste erootilist tõmmet piisava teravusega ei tunneta, oleksid justnagu ebanormaalsed.
Erootika ja seksuaalne pinge on inimkonna arengu mootoriks. Paljunemine on selles veel kõige väiksem komponent. Tõsi, seksuaalselt tasakaalustatud ühiskondades löövad poliitikud oma krediitkaardiga kellegi teise raha viluks shopates, mitte litsimajas.
Aga vahet pole: Mona Salin sai selle eest samuti karistada.

p.s. Ja üldse: see teema võiks olla femiilide arutada. Mis asja meie siin töllerdame üldse? Dispuut võiks olla nagu naiste saun - käiks läbi akna vaikselt piilumas, mis toimub.

mrk. Ideaalne feministlik olend on looduses vihmauss: vahetab sugu vastavalt vajadusele. Kui paljuneda vaja, on naine, kui teiste vihmakatega kuhugi kannu panema vaja minna, siis isane. Vihmauss oleks lisaks veel ka ideaalne poliitik: keegi ei paneks imeks, kui ta pol. kliima muutudes reformistist ntx maaliitlaseks muutuks. Kui Toompeal ruuliksid meil need võluvad paindlikud olendid, jääks see tobe imestamine ja tuututamine ära, kui orav läheb voodisse ninasarvikuga või vastupidi. Oleks vaid politoloogide-vaatlejate analüüsida, kas vihmauss Kallasel on parajasti isane periood ja ja vihmauss Savisaarel emane periood.

See oleks nagu unustatud Spordiloto: võidab sport, võidate teie!

Parnass - pidusöök poeesiasõpradele:

2005-06-10T01:59:00.000+03:00

Sellist nimetust kandis 9.juunil Kanuti Gildi saalis toimunud luuleõhtu. Kavalehelt loeme ettekandjaid: Kristel Elling, Argo Aadli, Diana Klas, Jüri Aarma , Roman Baskin, Elisabet Tamm, Andero Ermel, Katariina Lauk, Raimond Kaljulaid. Mitmed neist tuntumad, mitmed vähemtuntumad lavadelt, mikrofonide ja jupiteride eest. Et ma ei ole asjatundlik teatri- ega kirjanduskriitik, siis esitaksin pigem põgusaid vahetuid muljeid. Seda võiks nimetada ka kui "Virisemine Parnassi ääres".

Mida öelda?

Kokkuvõtlikult - sõin ja sõin seal (pidusöögil) minagi, suhu ei jäänd midagi.

Kas kohe mitte midagi? Midagi ikka jäi. Väike pettumus jäi - ei teagi miks. Las seda analüüsivad asjatundjamad. Luuleõhtu kava oli atraktiivne: kavas defineerit kui "erootiline armastusluule".

Esitusele tulnud autorid Under, Talvik, Visnapuu, Alliksaar, Viivi Luik, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu kahtluseta zhanri meistrid. Nende loomingki enam-vähem tuttav.

Sellest siis ka häirivaid momente. Kõigepealt tekitas kohmetust kirjandusrühmitusse "Siuru" emotsionaalse ja erootilise loomingu esitajate täielik emotsioonitus ja igasuguse erootilise pinge puudumine nende kaunite, hingevalu, - vaeva ja kirega unetutel öödel kirja pandud sõnade laudadest kokkuklopsit parnassil välja hõikamisel. Härrad Jüri Aarma ja Roman Baskin esitlesid endid kui vanad ja väsinud mehed, kes ei mäletagi enam, mis asi on armuvalu ja erootika. Või siis - rikutuma ettekujutuse kohaselt - kui kunagistest orgiatest, pornograafiast ja kõlvatustest küllastunud ja tüdinud füüsiliselt kurnatud vanad torisejad. Taustaks olnud suurel seinal kogu etendust illustreerima pidanud photo performance (Laura Kallasvee fotod olid tõesti nauditavad ja ilmekad!) mõjus eriti maha käinud vedruga Aarma ja Baskini tülpinud-monotoonse "Siuru" omaaegse ülijulge ja skandaalimaigulisegi poeetilise erootika deklamatsiooni ajal lausa irooniliselt.

Samal ajal kui nimetet aktöörid lugesid paberilt maha poeeti keemispunktini erutanud emotsionaalseid ridu - näidati taustaks mingit Lõunamere veealust vaikelu ja troopilisi veepeletisi. Nende elukate hääletu maigutamine ja tühjalt pungis silmad ilmestasid hästi kunst-deklameerijate suhet esitatavasse teksti. Ainus vahe oli, et Baskin ja Aarma tegid mikrofoni submariini laitmatult töötava mootoriga sarnananeva ilmekusega emotsionaalseid helisid. Sõnaga, siivutu-eerootilise "Siuru" looming kõlas nagu ettekanded parteikoosolekul. Kõik vaatasid näilikult pingsalt ettekandjaid, aga vean kihla, et keegi ei kuulanud. Publiku silm oli hall. Praegu loen kavalehelt esitatud teoste pealkirju: ntx - "Tütarlaps, keda ma nii väga armastasin", "Tantsi", "Pihtimuskilde" jne. (Aarma) - ja imestan. Kas tõesti midagi sellesisulist täna õhtul Kanuti Gildi saalis esitati?! Kunagi usutavalt frakistet härrade või peene-siivutus kleidis daamide armuvalu ja kirgi väljendanud poeetilisi õhkamisi ja salaihasid esitas mingisse Gulagi casual glami riietet, raskest metsatööst kurnatud ja alatoidetusest düstroofilise ignorantse häälega zek Jüri Aarma, tema vanemal, ilmselt lähipäevil lõplikult kustuval kaasvangil Roman Baskinil oli ka juba enamik juukseid välja langenud. Aga mõlemil mõlkus sel hetkel meeles pigem lisaportsjon kapsasuppi ja mõnetunnine rahulik uni köetud barakis sooja puhvaika all kui mingi "kodanlik erootika, shampanja ja naised". Photo performance´i merepeletised pungitasid taustaks silmi, zekid Baskin ja Aarma ei pungitanud. Nad oleksid tahtnud lihtsalt korralikku kõhutäit ja pisutki puhata. Wabariigi teenelised kunstimeistrid paiskasid saali etteheitva küsimuse: mis on Belomorkanali kaevamises erootilist? Marie Under ja Hendrik Visnapuu ei osanuks undki näha nende loomingu retseptsioonist Tiigri-Eesti parnassil. Lõin enda mürgist iseloomu kartes oma salvavat suhtumist põnnama ja küsisin igaks juhuks minu kõrval istuvalt tütarlapselt otse: kas taolise erootikaga oleks võimalik teda "ära rääkida"? Tütarlaps ei vastanud midagi, aga tema ilme ütles kõik. Tõlgin: härrad Aarma ja Baskin, visake seljast need zeki hallid puhvaikad, peske ennast, kammige, noppige ära täid, pange selga puhas särk ja ette lips ning püüdke neid tähenduselt kirglikke sõnu öelda välja õrna tungivusega - siis võib teil olla shansse!

Armastusluule õhtu päästsid aktöörid, kes elaanilt ja passiealt veel tunnetasid, mis asi on armastus, kirg ja erootika. Õhtu lõpetas Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Viivi Luige ja Paul-Eerik Rummo luulevalik nooremate esinejate esituses: Andero Ermel, Katariina Lauk, Raimond Kaljulaid. Ei oska nende kunstimeisterlikkust hinnata, aga nad mõjusid siiralt ja kirg ei näinud teeseldud. Või on nad veel nii algajad, et elavad tõeliselt seesmiselt läbi seda, mida esitavad?

Veel: muusikalisi vahepalasid esitasid saksofonil Danel Aljo ja Virgo Sillamaa. See oli hea.

Ent ma ei süüdistaks pillimehi, aga minu arust vähemalt siurulaste luulet ajastuliselt ilmestama kaasaegne jazz ei sobinud.
Kanuti Gild, 9.juunil 2005.a.

SUPERMODELLID: UUS PÕLVKOND

2005-06-07T11:46:00.000+03:00

TV reklaamides on lisaks igatsugu seksikatele kaunitaridele, jõulistele Ilu-Eduardidele, lipsustet diplomaadikohvristele, arvutustehnika ja mobiiltelefonidega poseerivatele rahvusvahelise äriklassi edusümbolitele vajaliku üldise tähelepanuta jäänud üks alalise rakendusega tüpaazh - kes erinevalt eelnimetatutest teeb oma kindla paarkümmend sekundit praktiliselt igas reklaamiklipis. Ilma kelleta ei ole rikaste, edukate, tarkade ja ilusate rollid üldse võimalikud. Soomeugri traditsioonilises keelepruugis võiks seda reklaamiilma supermodelli tüüpi nimetada tinglikult "Külaloll" (village idiot).

Soovite näiteid: Palun!

Näide 1."Palmolive" seebi reklaam. Ekraanil kena, kuid tühja pilguga totralt naeratav blond paljas tibi, kes nühib ennast seebiga ja filosofeerib (!)":Aeg võib mind muuta.../on kurb/ - Kuid ma saan aja peatada, Palmolive seebiga!!! /itsitab lollakalt/ "Hihhii - Näengi juba noorem välja!"

Näide 2. Torupuhastaja "Tiret". Ekraaanil nägus kodukana punnitamas umbes kraanikausi kohal. Haarab leebe kurjusega mingi raske eseme, tõstab selle portselanvalamu kohale purustavaks löögiks: "Nüüd ma sellele ummistusele veel näitan!". Tibi purustava löögi peatab ootamatult tema kõrvale ilmunud süüdimatult leebe näoga, tärgeldet puhtas sinises türbis ja nokatsiga "Tiret" Asjalik Töömees. "Oodake - Tiret puhastab ka kõige ilgema ummistuse. Tiret ei kahjusta torusid!". Ulatab tobedalt vahtivale kanale pudeli puhastusvahendit. Kana hakkab mõne aja pärast rõõmsalt kaagutama: "See aitas!"

Näide 3.Pesupulber "Dosia". Kaks keskealist härrat pesumasina ees. Mõlemad panevad oma äraläbustatud, kunagi valged viigipüksid pessu. Mõni aeg hiljem samad kaalid pesumasina ees, mõlemil puhtad valged püksid jälle jalas. Hääl kaadri tagant selgitab: /juhmivõitu näoga luuser/ Vello kasutab KALLIST pesupulbrit, Kalle aga UUT "Dosiat". Hääl esitab retoorilise küsimuse - kui mõlemi püksid on võrdselt puhtad, MILLEKS siis ROHKEM MAKSTA?! /käib lolli Vello kohta/. Raha salapärase kalli pulbri peale huugama pannud Vello vahibki enda lolluse illustreerimiseks totaka näoga targa ja kokkuhoidliku Kalle laitmatult puhtaid pükse. Kõik vaatajad saavad aru, et Vello on turakas, kuna ei ostnud "Dosiat".

Näide 4. Puhastusvahend "Ajax". Keskealine rõõsa, kuid ilmne kodukana nühib vannitoa seina. Hääl /õrritava üleolekuga/ kaadri tagant: "kas ikka veel kasutad seda vana sodi puhastusvahendiks?" Kana võpatab ja pöörab oma mõttelageda kena näokese otse kaamerasse. Huul väriseb, kui ta üritab televaataja ees ennast välja vabandada: "Vanast harjumusest, sest ma ei tea midagi paremat!". Ootamatult ilmub vannituppa estraadiviisikese (para-paa-para-paa)saatel kolm Tarka Tibi (erivärvilistes kimonotes) ja lehvitavad graatsiliselt Uue "Ajaxi" plastikpudeliga. Nüüd tekib ka Lolli Tibi silmadesse mingi äratundmine ja kaadri tagant seletatakse, et Tibi oli loll ja nüüd parandab ennast.

$$$ Et milline võiks olla kasuline järeldus? Reklaamitööstus vajab Telegeeniliselt Veenvaid Lolle, kellega vaataja saaks ennast üksi teleka ees passides salamisi samastada ja tekitada temas soov hommikuvalges sooritatud Ostu läbi infiltreeruda Tarkade, Ilusate ja Edukate kamariljaga. See on ju nii lihtne: õige puhastusvahend, hambapasta või muu suht odav nipe-näpe päästab kohe häbist ja piinlikkustundest. Seega on Tele-Lollid mistahes ostupakkumise tarbija ajudesse istutamise õnnestumise vältimatu(alateadlikku hirmu tekitav) komponent.Teleloll on defitsiitne Nägusad lollpead on enamasti kõrgema tasu ja muude boonustega ära tõmmatud teise müügivaldkonda, mis kasutab laialdaselt ja külma rahuga reklaamialalt näpatud meetodeid ja müügivõttteid, kuid mille modellid on seevastu ühiskondlikult tunnustatud ja lugupeetud. Nad istuvad riigikogudes, oma-, nende- ja pärisvalitsustes ning nende lavaelu lõppemise järel ootab neid kopsakas pension ja koht ajalooõpikus...

Näen siin enda ja ka paljude teiste tundmatute talentide Suurt Võimalust. Aga kuidas seda reklaamiagentuuridele teadvustada?

Parempoolsuse lastehaigusest kapitalismis

2005-06-06T12:13:00.000+03:00

Res Publica elab praegu läbi umbes samasugust pohmelli, nagu see juhtus mõni aeg tagasi Isamaaliiduga. Tunnused ja arvatavad põhjusedki üllatavalt sarnased. Näib, et Isamaaliit on hiljutisest kriisist üle saamas, ta on "põhjas ära käinud" ja nii erakond tervikuna kui ka tema liidrid Laar, Kelam, Luukas taastamas oma mainet. Et nii RP kui ka IL haigusloos palju sarnast, ei teeks paha neid võrrelda ja püüda siis prognoosida, kas ja kui kiiresti Res Publica toibub või peaparandust saanuna uude tsüklisse kukub.

I Nii IL kui ka RP tulid võimule suure edu harjal "noorte vihaste meeste" poolt valijatele pakutava "uue poliitika" kandjad. IL uus poliitika oli kategooriline eitus endistele kommaritele, punase nomenklatuuri tegelastele ja kõigele, mis nendega seostub. Radikaalne antikommunism pole ju tegelikult midagi uut, aga tookordses Eestis oli. Rakendatud kohati drastilised ja ebaõiglastenagi tunduvad abinõud õigustasid end tookord siiski ajaloolises tagasivaates paistab, et see "opritshnina" saatis areenilt minema paljud rahva poolt armastatud kunagised kommunistlikud "rahvuslikeks" üleöö ümber kasvanud tegelased. Ekkki nad enamjaolt tänaseks vaikselt Toompeale ja omavalitsustesse tagasi imbunud on, siis "plats puhtaks!" andis Eesti ühiskonnale nii vajaliku hingetõmbeaja.

II IL ja RP tuumiku moodustavad suures osas noored, nö. teise generatsiooni mehed-naised. Positiivne on, et nad tõid endaga kaasa kui mitte just uue, siis vähemalt teistsuguse ebatraditsioonilise mõtlemise. Samas kaasneb sellega paratamatu puudus: riigi valitsemise ja administreerimiskogemuse puudumine. Moodsad mittenõukogude valdavalt humanitaarsed teadmised ja haridus seda alati ei korva. RP on selles mõttes parema ettevalmistusega sealsete tegijate ettevalmistus ja haridus moodsam, aga mis selgelt respublikaanide puhul silma torkab, on poliitilise kogemuse ja võib olla ka poliitiliste oskuste suur defitsiit. Et poliitika on muudest elualadest järsult erinevate mängureeglitega valdkond, seda on tõestanud mitme eduka ärimehe ja manageri totaalne kõrbemine või suured ebaõnnestumised "poliitikat proovides". Jüri Mõis ja Tõnis Palts on siin kõige lähemad näited. Teisalt nii RP kui ka IL noorepoolsed tegijad korvavad seda defitsiiti suurema tegutsemisjulgusega, mida kohati võib ka küünilisuseks nimetada. RP puhul paistab see künism väga hästi silma, kuna Res Publical puudub mistahes aateline baas: vähemalt ei ole nad suutnud siiamaani seda formuleerida. IL rahvusluse idee ei vanane kunagi. Tähelepanu aktsenteerimine haridusele ja perekonnale kasvavad sellest loomulikena välja. See on loogiline ja ei tundu võltsina. Isegi kui praktilistes sammudes mõnikord lausa risti vastupidi on toimitud.

Eelnevalt kirjeldatud tähelepanekutele toetudes panen väga imeks, millega RP üldkogu laupäeval välja tuli. Haritud ja terase, ent valijate jaoks "noorukese" Taavi Veskimägi edutamine kriisis erakonna vapiloomaks süvendab ju ühe kriisi põhjusena usalduse defitsiiti: pidevalt vananev elektoraat pelgab äkiliselt ja ettearvamatult tegutsevaid "poisse". Valija kaldub enam usaldama vanemaid ja kogenumaid. Parim näide on siin hõbehalli Arnold Rüütli jätkuv populaarsus. Rüütel ei ole radikaal, aga temalt ei kardeta ka mingeid ootamatusi. Valija eelistab teada, mis lähitulevikus juhtuma hakkab. Ehkki Veskimägi vastaskandidaat Jaanus Rahumägi ei ole ju ka "vana", on tema kuvandis kogenud ja elu näinud tegelane, millist turvatunnet esikohale seadev valija kindlasti eelistaks. Teiseks: RP teoreetikud ja mõttetankistid ei ole suutnud praeguses olukorras midagi targemat välja mõelda, kui "rohkem parempoolsust". Taas imestan: tänaseks juba üle kümne aasta kestnud ja majanduslikult edukaks osutunud parempoolset tiigrihüpet on teravdanud sotsiaalset kihistumist ja kibekiiret lahendamist ootavad just niisugused probleemid, nagu haridus, meditsiin, elanikkonna turvatunde tõstmine laiemas tähenduses. Mitte et paremliberaalne majanduspoliitika oleks vale. Aga küpsenud on hetk, mil viimane aeg sotsiaalseid valdkondi järele aidata. "Rohkem parempoolsust" ei müü enam. Seda enam, et Toompeal ongi vaata et kõik juba parempoolsed.

Eesti poliitikas näikse nagu fondibörsil saabuvat "korrektsiooni" aeg. Ehk julgen prognoosida, et erakonnad, kes valijatele sotsiaalseid lahendusi ei paku, võivad pillid kotti panna. Pealegi, areenile on astumas just neile ootustele vastavaid lahendusi pakkuv uus tegija Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Parempoolsetel on saabumas rasked ajad: Tarkade ja atraktiivsete Toomas Hendrik Ilvese ja Ivari Padari ignoreerimine või naeruvääristamine a la Tiit Toomsalu fossiilkommunistid ei ole võimalik. Õigemini on, aga ignoreeritavad lihtsalt tulevad siis ja võtavad võimu üle. Teevad ise.

YOU CAN´T DO THIS ON STAGE ANYMORE

2005-06-01T23:30:00.000+03:00

Avaldatud portaalis elfikelder ammu aega tagasi...

See pealkiri on näpatud ühe tema albumi (1988.a.) pealkirjast.

Tänaseks on maestro ka ise oma Beverly Hillsi kodunt lahkunud ja elavdanud taevaseid inglikoore bepopi ja dodekafoonia juurutamisega. Itaalia-juudi päritolu ameerika muusik ja helilooja Frank (Francesco) Zappa sündis (???a.) ja suri (???a.) , põdedes enne pikka aega kõrivähki. Franki jaoks oli see pikk lahkumine iseäranis piinarikas, kuna üliviljaka helilooja ja katkematult esineva muusikuna ei võimaldanud raske haigus tal viimastel kuudel enam esineda, laulmisest rääkimata. Ühe tema viimase esinemise videosalvestuse vaatamine ehmatas mind tõsiselt - ta oli seal täiesti vesihall... Vaatamata sellele käis FZ oma tee vapralt lõpuni, korrastades oma ülirohket varasemat salvestataud materjali ja tehes korraldusi oma loomingu retseptsiooniks ja väljaandmiseks pärast tema lahkumist. Nüüd ajab FZ loomepärandi asju tema perefirma ning muusikutest pojad Dweezil ja Ahmet. FZ talendi ja imetabase muusika austajate hulka kuulub niisuguse muusika maailmanime nagu Kristjan Järvi kõrval ka muude kunstialade esindajaid - näiteks tshehhi kirjanik Vaclav Havel. Ajal, mil Havel oli rutiinsel kantseleitööl (Tshehhi Vabariigi presidendiametis), korraldas ta oma lemmiku nimetamise Tshehhi aukonsuliks (?) L.A.-s. Teades Franki püsimatut iseloomu, olen veendunud, et au teenis ta kuhjaga välja, aga konsuli paberimajandus jäi temast küll ripakile.

Frank oli oma ettearvamatu ja ekstraordinaarse käitumisega sama tuntud, nagu Lennart Meri. Iseloomulik on juhtum kunagiselt staadionikontserdilt Saksamaal. Lavale tulnud maestro tõstis publikule Rooma tervituseks käe ja hüüdis mikrofoni: "Sieg!". Magnifitseerit publik kargas püsti ja röökis paarikümnest tuhandest kõrist vastu: "Heil!!!". Selle peale pakkis Zappa ja tema bänd asjad kokku ja jättis kontserdi ära. "Te ei ole midagi õppinud!", sõnas FZ jahmunud massidele kommentaariks.

Ja veel. Nagu näha, ei ole autor siin eriti teaberikas (isegi aastaarve pole antud). Põhjus lihtne. Kopeerisin kunagi selle arvuti HD-le FZ albumilt ""Son of Cheep Thrills" tema täieliku loomeloo ja diskograafia (ta jõudis produtseerida 58 albumit!), mille oleks meelsasti siia portaali üles riputanud. Paraku andis HD otsad (praegu on uus) ja " Son of.." ühes kotitäie ülejäänud 10 Frank Zappa cd-ga jäi ühel õnnetul päeval taksosse. Et olen loomult laisk ja momendil raskekujulises nohus, ei jaksa ega viitsi kapitaalsemat referaaati eraldi koostada. Õnneks on minu fonoteeki tabanud katastroofi tagajärgede likvideerimisel osutanud sõbraliku elfikäe Franki siinne kolleeg Ain, kes on võtnud endale ambitsioonika ülesande koostada mp3-dest Franki mälestusalbum esialgse planeeritud tiraazhiga 1 eks. Pühendan käesoleva nälestusvõlvi Frankile ja oodatud oleksid elfide kõik isiklikud või loetud-kuuldud mälestused temast (nuuks). Huvilised leiavad siin avaldamata jäänule täiendust:

http://www.zappa.com/

Soovitada võiks ka The Real Frank Zappa Booki sirvimist (Picador by Pan Books GB 1989) " I don´t like to write a book but I ´m going to do it anyway, because Peter Occhiogrosso is going to help me. He is a writer. He likes books - he even reads them. I think it is good that books still exist, but they make me sleepy." (FZ)

p.s. Mulle isiklikult on kõige enam meeldinud Apostrophe, Roxy and Elsewhere ja Bongo Fury. Aga seee on juba maitseasi. FZ on teinud terve vagunitäie muusikat.

Nõukogude eesti Maja

2005-05-31T21:40:00.000+03:00

Vene okupatsiooni aastatel töötasid kõigis suuremates pagulaskonna keskustes välismaal Eesti Majad, mis olid ajutiselt kodumaata eestlaste kogunemis- ja suhtlemispaikadeks, et mitte öelda rahvuslikeks ideoloogiakeskusteks ja sellistena täitsid nad oma funktsiooni hiilgavalt.

Nüüd on meil taas Eesti Vabariik, kuid kuuldavasti töötavad Eesti Majad üle kogu maailma edasi. Nüüd mõneti muutunud funktsioonides, aga seni, kuni välismaal säilib arvukas eestlaskond, jätkub Eesti Majadel kliente ja vajadus koondada rahvuskaaslasi võõrsil pole kuhugi kadunud ega kao vist ei kunagi.

Teenimatult on aga tähelepanuta jäetud umbes miljon nõukogude eestlast, kes 1991.a. sattusid enda jaoks täiesti ootamatult ENSV-st Eesti Vabariiki. Kuidas neil läheb? On neil mõni koht, kus koos käia, lugeda kodumaiseid ajalehti ajakirju, kuulata kodumaist muusikat, laenata kirjandust? Tunnistagem, ei ole.

Siit idee - asutada Tallinnasse Nõukogude Eesti Maja. Maja võiks tegutseda omalaadse klubina-söögikohana. Kujundus võiks olla Nõukogude Eesti standardite kohane, sisustuses omaaegne mööbel, seintel Nõukogude Eesti kunst (mis oli ju kaunis heal tasemel) Kindlasti peaks uksel olema väärikas shveitser, kes kedagi niisama sisse ei lase. Uksel peaks kindlasti rippuma silt Vabu kohti ei ole. Maksevahendina võiksid olla talongid, millel oleks Edgar Savisaare jõuline portree. Majja võiks koguda Nõukogude Eesti kirjanduse paremiku, näiteks K.Vaino "Suur Oktoober ja Eesti" või "Suuri Lokakuu ja Viro". Kõlaks vaikselt mahe Nõukogude Eesti muusika jne.

Nali naljaks, aga usun, et kui asjaga üle ei pakuta, oleks majal kindlasti suur menu. Möödus ju Nõukogude Eestis meie noorus, oli esimene armastus, esimene suits koolipeldikus, esimene vein pargipingil, peod uues ja vanas Tombis, Nõmme kultuurimajas...

Nostalgiat ei maksa alahinnata. Volmeri "Minu Leninite" kassamenu annab sellest tunnistust.

Kommunistid tulevad!

2005-05-31T17:23:00.000+03:00

Kirjutasin selle arvamusloona ühele tänaseks ammu surnud portaalile mitu aastat tagas, aga hämmastaval kombel ka 2005.a. Euroopa Liidu liikmesmaal ja NATO rinderiigis teema endiselt aktuaalne -----

“Kommunistid tulevad!” - Selline hüüe paneks parimal juhul kodanikud õlgu kehitama, halvemal juhul kutsutakse joodikule politsei või vaimuhaigla lendsalk. Aga tõenäoliselt ei tehtaks üldse välja. Oma keskmises rahulolus ja rasvumuses tänast EW pürjelit huvitavad rohkem bensiinihinnad, Stockmanni pommid kui mingid fossiilid-bolshevikud. Samas leiab kapo üldsuse rõõmuks komplitseeritud luureoperatsiooni tulemusena üles, paljastab ja tirib avalikkuse häbiposti mõne prominendi, kes vene ajal on teinud kgb-ga koostööd - andnud välismaale sõiduks kuhugi ankeeti kergemeelse allkirja, läbinud kgb "ustavuse testi" (mis ka vaenulikku kapitalistlikku dzhunglisse sõidul sama vajalik protseduur oli nagu fluorograafis käimine, mõnes postkastettevõttes tööks vajalik “dopusk” jne.) ja muud taolist, millele tol jõhkral ajal erilist tähelepanugi ei pööratud. Mille kohta Pagari tänava kokapoisid tegid iga vastava kodaniku kohta peetavasse toimikusse mingi ametkondlikult vajaliku märke. Milliseid märkmeid meie kõigi kohta pagaripoisid meie kohta tegid, mida meie kohta üles kirjutati, millises staatuses me neis toimikutes esinesime, kas ja milline oli meile lisaks passinimele antud "agendinimi" ja milliseid "teeneid" meile on seal omistatud, mitte keegi meist ei tea. Võib olla ainult Edgar teab, aga ei ütle. Mina ka ei tea ja pole ka huvi tundnud, arvates, et see jama sai enam kui 10 aastat tagasi läbi.

Aga oletada võin küll. Töötasin vene aja lõpu eel prokuratuuris, kus samuti ei teatud kgb asjadest midagi - ehkki seaduse järgi oleks pidanud. Küll aga käis meil Raekoja platsil uurijate juures aeg-ajalt viina võtmas üks eestlasest kgb ohvitser, tüütu jota, kellel oli alati suht palju raha, mida meil ei olnud. Eks tulnud siis välja (ta ise joomasena praalis), et sm. M. käsutuses olid keskmiselt helded fondid agentide tasustamiseks. Mille M. (osalt ka meie abiga) maha jõi. Agentide nimed ja muud andmed, nagu ka "töö agendiga" mõtles ta välja vastavalt sellele, kui palju raha oli momendil vaja M. haige pea parandamiseks või uue rõõmsama seisundi tekitamiseks. Et M. oli permanentselt auru all, siis pidi ta tõenäoliselt oma raamatupidamise korrashoidmiseks aeg-ajalt oma madala lauba alt üpris ohtralt agente välja nuputama. Kes olid M. kirjandusliku loomingu prototüübid, ei teadnud me siis, ega vist ka praegu teada ei saa. Aga alati, kui tänast Eesti avalikkust vapustab järjekordne meedia innukat toetust nautiv agendiskandaal, meenub mulle too lillaks joodud ninaga sm. M. ja mõtlen tahtmatult, et milliste sm. M. pudelivõrgutäite tagajärgi siis me praegu nüüd üle elame. M. pohmellid olid muidugi rängad, aga kindlasti mitte niisugused, nagu need meedia kapomullid tänases Eestis.

Milleks see pikk sissejuhatus? Tegelikult püüdsin näidata, kui vähe on nendel viimase aja kärarikastel ja konkreetsete inimeste mainet hävitavatel agendikampaaniatel ühist meie riigi tänase julgeolekuga. FSB vaatab seda soome-ugri tsirkust aga pealt ja itsitab pihku. Ja erinevalt alkohoolik sm. M.-st, kes paari(kümne?) fiktiivse agendi ilukirjandusliku loomisega teenitud honorarist sai osta portfellitäie bulgaaria kangendatud piiritusveini või veeta lõbusa puhkeõhtu Ristiku tänava õlleaugus, kulutab alkohoolik M. loomingulisest sahvrist pärinevate "agentide" paljastamistööle tänane kapo maha kümneid miljoneid kroone maksumaksja raha. Kui Edgar "salakõrv" Savisaare kunagine avastus, et A.Rüütel on CIA agent, ajas publiku lihtsalt naerma, paljudes aga hoopis tõstis Rüütli reitingut, siis miks ajab alkohoolik M. ja tema kolleegide pohmast väriseva käega maalitud dokumentatsioon praegu tagajalgadele meie eriteenistused ja multiliitriste dzhiipidega kihutavad operatsioonile noored terved mehed, kes ju on täiesti kõlbulikud tegelema mingi neid toitvale riigile kasuliku tööga - kasvõi kaevama või tõstma mingeid asju?

See autori vähesest kirjutamisvilumusest tingitud pikale veninud uvertüür oli tegelikult mõeldud sisse juhatama mind viimasel ajal tõsiselt taashäirivat valdkonda, mida võiks kõrgelennuliselt nimetada "vaimseks okupatsiooniks", millega enam aastaid ei tegelda ja mille tänasekski käsitlemiseks autoril omal ajal saadud N. Eesti haridusest napiks kipub jääma.

-------------------------------------------

Mis mind aga kohutavalt on just viimasel ajal häirima hakanud, on meie massimeedias vohav nõukogude nostalgia puhang. Ekspressis ekslusiivintervjuu vanahärra Karl Vainoga, muidu meeldivalt valgekaartlikus KUKU raadios vestlusring vana tubli EKP KK kultuuriosakonna juhataja Olaf Uttiga jne. Jne. Ma ei imestaks, kui ühel päeval rüüpaksid KUKU vestlusringis sõbralikult kohvi kaks Reinu, vana võitluskaaslast eri kaevikutest Ristlaan ja Lang. Ja last but not least: Rahva nõukogudeihaluse on ära tabanud massiteadvuse ja alateadvuse parimad psühholoogid ja mõjutajad - reklaamiprofid. Mis tõsi, see tõsi. "Vana hea Zhiguli õlu", "Vana hea Vana Tallinn, nüüd uues pudelis!", "Ekstra viin on jälle siin!". Asjale paneb punkti "Vana hea Sprint!".

Seda võite pidada autori luuluks. Mulle käib vene aja meenutamine isiklikult närvidele. So what? Muidugi peaks vist ütlema _"Nuu i shtoo?!". " Zajebiiss!" ütleb mulle loodetavalt selle loo peale toimetaja.

Aga küsiksin sõbrad - kuskohast on müügimehed need tobedad müügilaused võtnud? Nende asi pole mingi avalik-õiguslik raha põletamine. Nende asi on müük, s.t. raha teenimine. Enamasti on nad nii noored yuppied, et vene ajast midagi ei mäleta. Ja kui nad on nüüd kuidagi üheaegselt järeldusele jõudnud, et "Nõukogude võim müüb", siis ei ole vaja ära oodata Hamletit, et teha järeldus: "Miski on mäda tänases Eesti riigis".

Ja ehkki ma lubasin seda teemat mitte puudutada ("Urmas, see jutt on juba kõiki ära tüüdanud, see ei müü!"), kordaksin siin lõpus Rooma senaator Cato kombel: "…….!!!" Huvitaval kombel algavad pea kõigi viimasel ajal meie riigis võtmepositsioonidele sõudnud madala intellektiga inimeste perenimed Cato poolt visalt hävitamist nõutud riigi nimega sama algustähega…. Ja et Cato võrdlusele truuks jääda, hoiatan teid mitte "Punaste", vaid "Kommunistide" eest.

Kirjutan siia lõppu, et toimetajal oleks mugavam välja lõigata - Petushki mõtleja Venitshka ütles Nõukogude võimu ajal elutargalt: "Tahad minna vasakule - mine! Tahad minna paremale - mine! Tahad minna otse - mine!"

"KÕIK TEED ON ÕIGED!" - selles peitus muidugi geniaalse alkohooliku ja kirjaniku Venedikt Jerofejevi salvavalt kibe iroonia, millest meie lapsed praegu enam aru ei saa. Loodan, et ei hakkagi kunagi saama.

Punaste orgia Rahvusraamatukogus

2005-05-28T22:50:00.000+03:00

28.mail pidas Rahvusraamatukogus oma esimest üldkogu Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ametlik teave toimunu kohta - päevakord, ettekannete põhiteesid, valitud juhtkond , juhatus jne.jne. on kättesaadav kõikjal meediakanalites. Viibisin seal külalisena minagi. Mistõttu ei omanud mandaati osaleda töös. Liikusin ainult rahva seas
ringi ja kuulasin -vaatasin. Seetõttu siinkohal ainult muljekilde ja seda, milliseid mõtteid üldkogul nähtu ja meie sisepoliitiline taust tekitasid.

Saalis-fuajees-koridorides ja puhvetis liikudes kohtasin paljusid tuttavaid nägusid, teretuttavaid ja päristuttavaid. Metallipuruste pihkudega päiksepõlenud nägudega tööveterane, revolutsionilisi madruseid ja litsakalt riietatud naisanarhiste ei silmanud. Vastupidi. Mehed valdvalt tumedates ülikondades, siivsalt pöetud peade ja siledate lõugadega. Intelligentne rahvas puha. Tõsi, kõrgintelligentsi,a la Sorbonne magister Pol Poth ei näinud.

Ameerika imperialismi ei mõistetud hukka ametlikus resolutsioonis, ka mitte kuluaarides. Sõnaga, puudus revolutsiooniline vaim. Selle asemel räägiti kodanliku asjalikkusega hoopis riigi maksupoliitika stabiilsusest, mis olla ettevõtjasõbralikum, kui närviline "kord madalad maksud, siis hops aktsiiside tõus ja muud taolised rebeneva eelarve täitmise kiirmenetlused".

Ivari Padari ettekandest võis järeldada, et kestahes ettevõtja vajab vettpidava äriplaani koostamiseks muutumatuid, mitte muutuvaid makse. Nende absoluutne suurus ei ole küll vähetähtis, aga kindlasti mitte primaarne. Ei mingit eksproprieerijate eksproprieerimist ja muud bla-bla-blaad. Selle pinnalt järeldan, et meie nn. kõva raha (s.o. stabiilse krooni) poliitika leidis Eesti sotside toetust.

See nüüd minu isiklik arvamus, aga - olen kuulnud mürgiseid märkusi, et "kõva raha" on hea neile, kellel seda raha juba niigi kõvasti. Minu tähelepanekud ja kogemused kõnelevad vastupidisest - "pehme raha" on iseäranis sobilik neile, kel seda pehmet raha juba parasjagu on. Inflatsiooniline või kõikuva vahetuskursiga raha on parim instrument ühikonnas rikkuse ümberjaotamiseks neile, kel seda juba enne oli - nende arvel, kel seda vähe, ent milliseid inimesi on ühiskonnas rõhuv enamik. Ehk APN-ilikult väljendudes "rikkad saavad rikkamaks, vaesed vaesemaks". Et tänanased Eesti sotsid ei ole lollid ega ka mitte populistid, siis seesugust jama ei kostunud ka mitte raamatukogu ette suitsetama kogunenute hulgas. Selle asemel räägiti haridusest kui soodsa ettevõtluskliima põhikomponendist.

Ilmne: mille tootmiseks investeerida harimatu, laisa ja rumala tööjõuga piirkonda, ehkki seal võib olla maksud sootuks puuduvad. Kui kanalite labidatega kaevamine ehk välja arvata, nõuab mistahes muu tootmine tööjõult korralikule üldharidusele rajanevaid oskusi. Sellele on tiigrit hüppavas Eestis nkaua vilistatud ja nüüd kohe-kohe oleme hädas. Pole võimatu, et peagi hõivavad tööjõu vaba liikumise tingimustes loodavad töökohad usinad, edasipüüdlikud ja parema haridusega teisest rahvusest ja rassist inimesed. Rahvuslasest eestlane jääb koju nina nokkima ja Sarvikut limpsides ruasikaga vastu õiguslikult järjepidevat rinda taguma.

....

Iseloomulik oli minu jaoks esmamulje üldkogule saabudes. Esimene kohatud teretuttav inimene oli transiidimiljonär Aadu Luukas, kes mulle põgusalt noogutanud, sammus julgelt punaste pesasse sisse. Punaste ninamees Ivari Padar ei andnud kapitalistile vastu lõugu, vaid ulatas terekäe. Härra Luukas ei löönud põnnama ja teretas vastu. Ja sammus uksest sisse. Oletan, et ta teadis, mida tegi. Ehkki ma teda hiljem ei näinud, olen kindel, et lahkumiselgi olid tal alles rahakott, käekell ja mobiiltelefon. Ning ka nuga ei olnud neeru torgatud.

On see nüüd autori kohatu iroonia? Ei ole. Aga sündmusega seotud sedavõrd, et lagunevate tänavatega slummistuva "Soome lahe pärli" tänavaid ja urkaid asustavad sajad narkarid, taskuvargad, HIV positiivsed prostituudid, kinnimakstud politsei kaitsealused sutenöörid ja lihtsalt pätid, kodutud ja muu sarnane publik on kõik paremliberaalse revolutsiooni lapsed. Parafraseerides revolutsioonilist klassikut, kes on öelnud, et "revolutsioon sööb oma lapsi", peab tänases Eestis paika tõdemus, et need "lapsed söövad oma revolutsiooni" - teisisõnu varastavad paremliberaalide Mercedeste ja Lexuste ilukilpe, peegleid, autoraadioid ja terveid autosid koos lisavarustusega. Mistõttu meie nomenklatuursed revolutsionäärid eelistavad varjuda Toompeale või Riigikantselei palgal olevate turvameeste musklite ja tulenuiade taha. "Revolutsioon jätkub!" - kuuleme mäe pealt. Uuskapitalistliku Eesti pätid ei ole lasknud pead norgu ja toetudes turumajanduse põhitõele, et olulisem kui ühekordne suur kasum on käive - ongi valinud oma saakloomadeks sajad inimesed, kellel muud kaitset peale naabri Valve ei ole. Ehkki neilegi peaks tagama kaitse ja turvatunde seesama riik, kes maksab kinni Toompea paremrevolutsionääride turvameeskonnad.

Kokkuvõtteks: Taas meie "punaste" pealikuks valitud Ivari Padar ennustas tulevastele valimistel sotsiaaldemokraatidele suurt edu. Ma ei karda, et see võib olla tõsi. Ja kui meile Milton Friedmani ja paremliberaalse majanduspoliitika maaletooja Siim Kallas õpetab turvalisest Brüsselist, et "olulisem on soodustada rikkuse tootmist, aga mitte hakata seda ümber jagama, nagu sotsid seda taotlevad", siis meenub mulle, kuidas mees Eesti Pangast lahkudes lubas tagasihoidliku leebusega kustutada oma multinullilise eluasemelaenu, mille pank oli oma presidendile võimaldanud mugava kodu rajamiseks Viimsi poolsaarele. Turumajanduse ja "tasuta lõunate puudumisega" on sel vähe ühist.

Unustatud veidraid ideid: Hell-Inn kui õudusunenägu

2005-05-27T21:20:00.000+03:00

Et Tallinna singi "Talsinki" kunagi nii lennuka idena tundunud visiooni tuletatakse siin-seal selle autorite ja neile kaasatundjate poolt visalt ikka ja jälle mõnedes nurgatagustes meediakanalites (kesksemad on huvi kaotanud), siis miks mitte mälu värskendada. Kui Muhu väina silla miljardiprojekt (tõsi, täna on juba aktuaalsem sillamaterjalina kasutada euroabina Eesti suhkrut) realiseeritud - küllap siis aktiviseeruvad Talsinki visionäärid taas. Kui kusagile riigikassa soppi on veel jäänud mingit raha.

Niisiis meenutagem ---

Aegu tagasi taasesitleti meedia hapukurgihooajale sujuvalt järgnenud "Russki Razmeri" hooaja avatoostina kusagil ja kellegi värisevate kätega tolmust puhtaks klopitud vana ja roostes, ent kuidagi tuttavliku välimusega suurprojekt Tallinna-Helsinki megapolisest, Kopli lahe kahe peaga siiamikaksiktiigrist TALSINKIST. Et see haige mõte tundus kuidagi varemkuuldud või tuttav nagu igasügisene nina tilkumine, siis huvitusin, kus ja kas ma seda varem kuulnud olen. Loomult laisa, ent lojaalse e-riigi õ-kodanikuna lootsin enda mälu asemel tööle panna google ja kohalike portaalilehtede otsingumootorid.

Ja mis ma leidsin? Õigemini, mida ma ei leidnud: EPL-i arhiives pold eriti midagi, ainult värske uudis, mis vihjab, et Talsinki on hoopis Sõõrumaa ja Manutenti kinnisvaraprojekt ("Manutent ja Väljataga broneerivat Talsinki kui kaubamärgi" or smth.). Lapski peaks taipama, et selle taga peab olema uue megalinna mastaapidele sobiva hamburgeriputka ümberehitamine praegusest hallitanud Linnahallist.

Merest ja transiidirahadest kaugele jääva Tartu linnakomitee häälekandjast "Postimees" leidsin siiski pealinna lehtedes üha uute värskete äri- , poliitika- ja korruptsiooniuudiste alla juba mattunud vana uudise: Eesti ja Soome peavad homme Tallinnas ühiskonverentsi «Talsinki», kus arutatakse kahe maa pealinnadest moodustuva ühtse tõmbekeskuse arengusuundumusi ja tulevikuperspektiive.

Paraku see "homme" oli juba aastaid tagasi. Tolle mitu aastat tagasi toimunud visionääride-futuristide kokkusaamise kohta teatati toona -"Konverentsi avab Tallinna linnapea Tõnis Palts. Raepressi teatel on teiste ettekandjate seas mitmeid kultuuri ja avaliku elu tegelasi nii Soome kui ka Eesti poolelt."
Ja edasi - Tallinnal ja Helsinkil on pealinnadena teineteisest sõltumatud ja seetõttu väga erinevad tulevikustsenaariumid, ometi on jõudu kogumas ka nende stsenaariumide üsna suur ühisosa, mida sümboliseeribki nimi Talsinki, leiavad konverentsi korraldajad. Visionäärid avaldasid lootust: korraldajate arvates ei ole nimekombinatsioon Talsinki pelgalt keelemäng, ehkki vaimuka märgina äratab see ka poeetilisi visioone.

Täna neid paari aasta vanuseid üleskutseid meenutades peame paraku nentima, et vähemalt poeetilisi visioone ühiskonverentsi korraldajatel nähtavalt tekitada ei ole õnnestunud. Ilukirjanduslik-poeetiline retseptsioon on olnud praktiliselt olematu. Kus on eepilised suurvormid, poeemid, luuletused? Isegi tankasid ja epigramme ei leidu. Võib olla on viga korraldajates?

Mäletame, et alles mitte väga ammu tõi mõne kalurikolhoosi või Metsamajandi välja pandud paari tuhande rublane preemia parimale tursa-stauriidi või kuuse-männi teemalisele estraadilaulule konkureerima kümneid ENSV teenelisi, rahva- ja töötuid kunstnikke-suleseppi-viisimeistreid. Ühiskonverentsijad ei pannud ometi välja isegi paari kilo "Tallinna" sinki. Mida sa siis tahad, eriti tiigri-Eestis, kus tasuta lõunaid ei ole. Ja ilma eest ei saa siin enam isegi käbisid, kui sa just orav ei ole. Teine takistus näib olevat puhtloominguline: sõnapaar Tallinn ja Helsinki ei riimu kuidagi. Mäletatavasti maadles sama probleemiga J.Nossovi teateil ka marakann-luuletaja Totu - sõnale "poogen" oli praktiliselt võimatu leida riimuvat poeetilist vastet.

Pessimistlikumalt võikski praegu kokkuvõtteid tehes öelda, et megapolise Talsinki projektiga näikse olevat poogen. Samuti nagu nende kahe Läänemere äärse Euroopa provintsilinna vahelise veealuse tunneli rajamise kavaga (tunneli siinpoolne ava pidi asuma Lennart Meri Rohuneeme maja keldris). Enne tõuseb päike solgiämbrist ja Leedo ehitab üle Muhu väina Atonenile-Ansipile purde.

Ometi peaks traditsioonilisi Tallinna kilusid Tallinna singi, "Tallsinkiga" asendada kavandavate visionääridele olema julgustavaks arvukad näited sellest, kuidas kaksiklinnad Horre Zeigeri "sõsarsaartena" (Saaremaa-Muhumaa) edukalt mujal maailmas ja ka siinsamas Eestis edukalt eksisteerivad ja viljatult, kedagi kahjustamata toimetavad. Eestis: Maardu-Kallavere, Kohtla-Järve, Saha-Loo, Mõisa- Küla, Karksi-Nuia, Kapa-Kohila. Üle piiride: Narva-Ivangorod, Valga-Valka.

Aga ilma naljata. Tallsinki meile serveerida üritavad entusiastid näikse oma plaane võtvat palju tõsisemalt, kui kunagi Leonhard Lapin, kes millalgi vene ajal pakkus välja tollase nn. Sõpruse puiestee (taksopargi) ringi keskpunktiks määratud maltsastunud haljasalale püstitada maailma kõrgeim torn, Lapin Tower, mis pidi ilmestama sealset muidu nii igavat linnaarhitektuuri. Idee oli ekstravagantne ja irvitas peenelt tollase nõuk. tegelikkuse üle. Ainuüksi vene riigi võimalusi ja tehn. taset arvestades oli millegi sarnase projekteeriminegi võimatu. Sama hulljulge Talsinki.

Projektiga on aga häda selles, et see oma mõttetusele vaatamata on täna täiesti teostatav ka ilma Meelis Lao, Mogila või mõne teise poliitikute sõbra PR-toetuseta. Eesti lähiajalugu on tõendanud, et jaburatel ideedel on kalduvus realiseeruda. Näib, et ka raha taha asi enam seisma ei jääks: Eesti riigil on üleliigset raha küll ja küll. Pisut lootust annab, et sellesse singiprojekti on nähtud ette sisse suitsutada ka ülelahe naabrid. Kes oma lõunaranniku ainsa suurlinna promenaadidena Sepa ja Sõle tänavaid hästi ette ei kujuta. Veel vähem soovivad nad vennastuda poole miljoniga, kelle seas tuhandeid narkareid, vargaid ja aidsi viiruse kandjaid. Ja kuidas kujutavad vähemalt kodus siivsad soomlased ette lõunanaabrite tipp-poliitikute poolt tõsimeeli aruteldud Tallinna öist valgustuskava punaste laternatega? Talsinki- Euroopa lõbumaja.

Arvatavasti just noil põhjusil on meie futuristide julge kava leidnud sealpool lahte pehmelt öeldes jahedat vastuvõttu. Täpsemalt: sellest üritatakse avalikult mitte rääkida. Ka need härrad, kes siin nädalavahetuste-pühade aegu müramas armastavad käia on kodus pestud-kammitud-kained. Tallinna võlu soomlastele ongi selles, et ta ei ole Helsinki. Mürgeldamas käime ikka külas, kodus puhkame ja oleme korralikud. Küsisin Talsingi retsepti kohta oma internetituttavalt, juba aastaid Soomes elavalt ja töötavalt generaator M-ilt (netinimi). Kohaliku eluga hästi kursis olev aruselge arhitekt väitis, et on sellest naljakast ideest lugenud küll interneti kaudu Eesti ajalehtedest, aga Soomes ei tea keegi sellest midagi. See on non-issue.

Mistõttu loodan, et ka meil selle veidra mõttekesega vähemalt avalik meedia edasi ei tegeleks. Et mitte hullutada lugejaid. Nõuk. aja raske taagana püsib paljudes, eriti vanema põlve inimestes visalt harjumus uskuda seda, mida lehed kokku valetavad.

Lõpetuseks ja võib olla teemakohatuna tuletab see Breznevlik Siberi jõgede ümberpööramise megaprojekt meelde Kevin Alleni tehtud head filmi "Twin Town" ühest sama jaburast kaksiklinnast Walesis.
Laskumata detailidesse (paljud on loodetavasti seda näinud) - Alleni kaksiklinna poliitiline elu kulgeb ümber "massaazhisalongi" (meiegi linnapäid võõrustanud salongi "Lily" analoog) ja ainsad aruselged tegelased näikse olevat kaks autosid kleptomaaniliselt ärandavat ja mingit dõupi usinasti pruukivat pätti Julian ja Jeremy (e.k. subtiitris Tembu ja Vembu). Meie kakslinna projektantide jaoks on filmist leida ülevõtmiseks neile kahele viidatud mainekujundajale kuuluv Twin Towni tunnuslause "Pretty Shitty City!" (meil oleks "Heade mõtete linn" vmt.)

"Pretty Fucked Up Plan" meie talsinkide kava kohta öelda oleks juba ebatsensuurne.

Müüja müüb, ostja ostab

2005-05-27T15:17:00.000+03:00

REIN SIKK: Täna peksame Tauno Kangrot!
http://www.epl.ee/artikkel_292872.html&Com=1&CO=30&PK=0#s
Urmas_Kaju, 15:08 27.05.2005
Ei nõustu autori enesekriitikaga.

Rein Sikk ei ole ilmselt (seda mina ju täpselt ei tea) kärbseajuga. Kuid käesolevat artiklit ei ole kirjutanud ajakirjanik. Loodetavalt ei pea autor ennast kaine peaga ka kunstikriitikuks.

Mis siis üle jääb? Ajakirjanik oleks Tauno Kangropoja eeposest kõneldes püüdnud avada tausta ja nö. üldistada. Mida siin küll ei ole tehtud. Ka mina ei ole kärbseajuga ajakirjanik. Ma ei ole üldse ajakirjanik. Samal ajal on mul neist asjadest oma ettekujutus, mida siinkohal ilma honoreerimata avaldaksin.

Majanduslikust või ärilisest aspektist (kui soovite) on minu meelest situatsioon ülimalt lihtne: müüja asi on pakkuda, ostja asi on osta. Kui soovib. Müüja ei ole süüdi, kui ostja rämpsu osta soovib. V.a. juhul, kui müüja ostjat kuidagi petab, kauba omadusi tema eest varjab või müüb talle ühe kauba nime all midagi muud.

Antud juhul ei paku müüja (autor) ostjale (linnavalitsus) oma peletist Linda või Siim Kallase nime all. Ta ei ole varjanud, et monument peab kujutama tema ettekujutust Kalevipojast. Kui ostjale see Kalevipoeg ei meeldi, siis ta ei pea ju ostma.

Ja kui Rein Sikule monument ei meeldi, siis peaks ta maksumaksja ja valijana kritiseerima eeskätt ostjat - miks ta niisuguse kummalise koha tema raha paigutamiseks on leidnud. See oleks nö. ühiskondlik-poliitiline aspekt.

Millest kirjutaks ajakirjanik. Ja kui mõtlemisorgani mõõtmed tõesti autori enda poolt enesekriitiliselt oletatud mõõtu, tuleks kirjutada ehk kärbeste jumalast.

Euroliidu rebane peab olema nutikas:suhkruvatt!

2005-05-27T11:46:00.000+03:00

NATO-ga liitumise üheks eelduseks oli meie ühinemine Euroopa Liiduga. Selle tegime ära. Teine eeldus oli kaitse eelarve suurendamine xx protsendini eiteamillest (ei mäleta, kas SKT-st, GDP-st või EKP-st). Igatahes palju. Nüüd korraldas Brüssel Liidu rebastele uue katse. Ansipit küll ei sunnitud hambapastaga võileiba sööma või odekolonni jooma, Siim Kallase otsaette ei kirjutatud küünelakiga "OLEN TOBU" ja muud sellist, millistest katsumustest varasemad Brüsseli rebased räägivad verd tarretama panevaid legende. Prodi ei pannud ka õlle ja vanatallinna sundmanustamise katse järel magava Kallase varvaste vahele tikke põlema.

Selle asemel määrati Eesti maiasmokkadele miljardine suhkrutrahv. Seda, et eestlased on alates teoorjusest vabanemisest oma hommikut alustanud suhkrusaiaga ning et meie majandusimele panid aluse tarmukad ettevõtjad-kapitalistid, kes oma esimese miljoni teenisid suhkruga, ei arvestatud. Ka Eesti esindajad häbenevad nüüd millegipärast meelde tuletada, et meie tänased tuntud kapitalistid Rain Lõhmus, Heldur Meerits, Hans H.Luik ja paljud teised panid oma ettevõtetele aluse kooperatiivis suhkruvatti tootes. Sellest ajast on suhkruvatt jäänud eestlaste rahvustoiduks nagu hapukapsad ja verivorst.

Siit idee meie esindajatele, kes Brüsselis manguvad praegu meile määratud karistuse kergendamist. Ei ole mõtet anda lubadusi, et töötleme suhkru ümber raketikütuseks või et politsei hakkab suhkrut valama LE rikkujate sõidukite bensinipaakidesse Ka suhkru soolaks ümbertöötlemise plaanidesse seal mitte keegi ei usu. Samuti sedagi, et suhkur on meile hädavajalik krooni reserviks. Hoopis reaalsem oleks esitada konkreetsed kavad suhkruvarude suhkruvatiks töötlemise kohta. Suhkruvati tarbimise massiivse propageerimise positiivne finantstulemus oleks peagi koormuse vähenemine riiklikele kulutustele pensionide välja maksmiseks. Pensioniikka jõudvate muidusööjate arvu järsu vähenemise kaudu. Suhkruvatti saab edukalt kasutada ka maanteeaukude parandamiseks.

Loomakultus eesti sisepoliitikas

2005-05-26T17:33:00.000+03:00

Loomapsühholoogiline analüüs
Eesti sisepoliitikas on juurdunud kaunis traditsioon, et tipp-poliitikud või mõjukad ärimehed-arvamusliidrid peavad lambaid või sigu (nagu Rein Kilk ja Tiit Tammsaar) või võtavad armsaid koduloomi valitsushoonesse elama (Parts ja legendaarne kultuskass Miisu). Õnneks ei ole Ansip hakanud Stenbockis vähemalt kitse või krokodilli pidama ja Lennart Meri karjatab Mattias Rusti Viimsi poolsaarel oma koduaias, kus tubli majavalvuri praktiline funktsioon on igameheõigust vabalt tõlgendanute hammustamine, kui just turvamehed sellega ise hakkama ei saa. Vanad eestlased kummardasid pühasid kultuskivisid, rändrahne ja pühades hiites kasvavaid tammepuid. Taasiseseisvunud Wabariigis just viimastel aastatel (“uus poliitika”?) taaspuhkenud pudulojuste ja teiste neljajalgsete elukate kummardamine just Toompeal väljendub ka selles, et enamik sinna pürgivaid erakondi on oma vapiloomadeks valinud kohalikke, ent ka päris eksootilisi lojuseid. Võtavad omale käibenimedena igasuguseid elukate nimesid ja nende suhtekorraldajad on lausa nagu mingid zoopargi talitajad, kes igati püüavad neid nimetusi valijate teadvusse istutada.
Vaatame lähemalt: reformarid ei ole oma liikumist püüdnud siduda enam mitte sajakroonise Koidula või pooletuhandese Jakobsoniga, arusaadavatel põhjustel ka mitte surnud USA presidentidega. Selle asemel on nad otsustanud hakata samastama endid Kadrioru pargis jalutajatelt toitu lunivate oravatega.
Sama tuntud on Edgar Savisaare ja tema kaudu kõigi keskmike seostamine ninasarvikuga.
Rohkem nagu loomaparteisid ei meenugi. Aga nemad ongi meie kaks suurimat, kes perioodiliselt jagavad võimu ja panevad nahka oma partnereid. Võib olla ongi Res Publica ebaõnnestumise põhjus sellles, et nad hakkasid kummardama mingit väetit kõutsi, kelle ainus poliitiliselt kasulik tegu oli reformarite välisministri ründamine ja tubli lamburineiu põhjalik ehmatamine. No sotsidel vapilooma ei ole, aga nende peamine häältepüüdja on nagunii juba Ilves. Võib olla tulevikus näeme, kuidas meie tipppoliitikud hakkavad omale indiaani hõimupoliitikute kombel võtma suguharus (erakonnas) käibivaid sõjameeste võitlusnimesid. Kas saame varsti näha meie oma ugrimugri Salakavala Pähklipureja, Ulja Ninasarviku või Juhan Hiirekuninga sündi? Ei tea. Aga juba praegu juurdunud loomakultus vajaks teoreetikute psühhoanalüüsi või peaks seletamisel vähemalt püüdma toetuda soliidsete asjatundjate teadmistele. Mitte amatöörlike suhtekorraldajate või mingite Kroonikate, Seltskondade ja Justude üksnes ärihuvides levitatavatele kommertslikele linnalegendidele.
Mida teavad meie loomakultuse kohta seletada tuntud loomauurijad, veterinaarid, loomapsühholoogid? Teaduskirjandusest leiamegi:
Orav - kõigepealt paremliberaalide suhetest vasakpoolsete sotsidega (kultusfrukt õun, liider Ilves). Käib käbide ja pähklivaesemal ajal käib aedadest õunu näppamas, urgitsedes neist välja üksnes väärtuslikud seemned, kõlbmatu viljaliha aga viskab vastikustundega minema. Nii et oravatel kulub kõhutäiteks palju sotside frukte. Kas see jääb karistamata? Kirjanduse väitel on orava suurimaks looduslikuks vaenlaseks ilves, kes hiilivat osavalt käbisid luusse laskvale põõnavale närilisele ligi, tapab kiire võimsa käpalöögiga ja sööb ära. Väärtusliku karusnaha sülitab seejärel välja. Niiet käitub õunavargaga instinktiivselt samuti, nagu too õunu raiskab.
Tubliduse ja töökuse sümboliks reformarite poolt tõstetud orav käitub vähemalt õunavargil nagu usin pangaröövel. Objektiivseks jäädes tuleb märkida siiski, et orav rüüstab õunaaedu ainult siis, kui muud leida ei ole. Kui on, varub tõesti usinalt pähkleid, käbisid ja viib ära kõik, mis söödav ja ripakil. Eks pärast näis. Uurijad on märkinud ka seda, et orav- varuja tassib usinalt kokku ja peidab oma lugematutesse peidikutesse igatsugu söögipoolist, ent on viletsa mäluga: hiljem ta ei mäleta enam, kuhu kokkuvirutatud kraami peitis. Teadlased rõhutavad selle justnagu negatiivse asjaolu üldisemat tähtsust: hajameelse orava poolt kõikjale peidetud varandus toidab suurt hulka teisi , kes ise kas ei oska, ei suuda või ei viitsi ise varude soetamisega tegeleda. Sellest pole katki midagi: usin näpumees ise ei pane midagi tähele – ta lihtsalt ei mäleta, kuhu kokkutassitud vara pani. Inimkeeles: “ei mäleta kõiki dokumentidele antud allkirju ja tehinguid”.
Ninasarvik: see eksootiline elukas pärineb kaugest aafrika savannist. Hoolimata eurooplase silmis inetust ja kohmakast välimusest peavad paljud sealsed muulased teda seksikaks ja jõuliseks machoks. Mitmetes paikkondades on ta lausa seksisümboliks ja tema sarvest valmistatakse potentsi tõstvaid drooge. Ka meie kohalik ükssarv on jõuline paksu nahaga, keda väga ei huvita, mida temast arvatakse. Seevastu muulaste hulgas populaarne.

* **
Kasutatud allikad:

Dr.Alfred Brehm. Loomade Elu I-III kd

Vitali Bianki. Jutte loomadest

Eesti avalik valimisreklaam, näitagitatsioon ja -propaganda

Shokk enne rahareformi Soomes: Rain oma välimaa autot sadade samasuguste seast otsimas.

2005-05-26T16:20:00.000+03:00

Autor pani mõned aastad tagasi kirja oma meenutusi ajast, mil ta töötas Eesti Pangas, rahareformist ja muust selle ümber toimunust. Paningi siis ca ühe kuuga kiiresti paberile (tegelikult ikka arvutisse) kõik, mis esimese hooga veel meelde tuli. Seetõttu olid need niisugused hüplikud-ssegased meenutused, nagu unenägu või joodiku homikune seletuskiri med. kainestusmaja korrapidajale. No nii hull see küll ei olnud, ent kirjastuse toimetaja viilutas-hakkis-prepareeris seda käsikirja kõvasti. Lõikas välja, lisas ja maitsestas. Mistõttu raamatu ilmumisel nägin, et nii mõnigi põnev (minu jaoks) ja ehk ka õpetlik episood välja jäetud. Lugu ise oli aga järgmine:

Eesti Panga algaegadel saime rohkesti kutseid kõikvõimalikele seminaridele, konverentsidele ja muidu üritustele Eestisse sõbralikult suhtunud maadelt ja keskpankadelt nendehulgas. Et Otsason üksi kõikjale ei tahtnud või ei jõudnud minna, siis x aastal saadeti paar Eesti Panga töötajat meid esindama mingile eiteakelle korraldatud konverentsile Helsinkisse (oletatavasti oli korraldajaks Suomen Pankki). Läksime sinna vist 2-3 inimesega, peale minu oli ka meie tollane valuutaosakonna juhataja Rain Lõhmus ja veel keegi. Millest sealses SAS Hotellis toimunud seminaril räägiti, ei mäleta, küll on aga meelde jäänud episood, mis andis seni rublamajanduses opereerinud eestipankuritele juba enne rahareformi tõsise signaali peatselt toimuvatest radikaalsetest muudatustest - milleks, nagu nähtus, me üldse valmis ei olnud. Kui mina (ja keegi veel) läksime Helsinkisse reisijatena praamil, siis Rain Lõhmus tuli kohale isikliku sõiduvahendiga - milleks siis ei olnud veel Ferrari, ka mitte selle Nõukogude analoog VAZ 2109 (katuseluuk, valuveljed, antitiivad, spoiler, "märg asfalt"), vaid mingi väga heas korras, ent kusagil Belgias ärapruugitud BMW. Nojah, Rain sõidutas meid siis sadamast SAS Hotelli lähistele ja parkis auto ühele kitsale kõrvaltänavale (hotelli lähedal polnud vabu parkimiskohti). Sealt kõndisime jalgsi konverentsimajja. Üritus oli nii poolepäevane, lõppedes vaatasime kella ja et praami väljumiseni oli veel aega, läksime rahulikult uitamisi sadama suunas, et teel veel Raini bemari üles korjata ja sellega laevale sõita. Siis tekkis ootamatu probleem: ei leia kuidagi Raini zautot!ühesuguseid kitsaid kõrvaltänavaid oli rohkem kui üks, väljanägemiselt kõiks ühesugused: Soome pealinnale iseloomulik peterburilik-klassitsistlik arhitektuur, esimesel korrusel tihedalt äride vitriinid ja reklaam, kõnnitee äär tihkelt auto-autos kinni sõidukid. Ekslesime algul rahulikult (kuhu see bemari siis ikka jääda võis), siis aga mida aeg edasi, seda närvilisemalt, lõpuks aga jooksujalu Raini autot otsides. Autoomanik ei teadnud aga tänavanimegi, meie ammugi ei olnud vaadanud. Tallinnas oleks tol ajal ehk "välismaa auto" teiste vahelt juba kaugelt silma hakanud, Helsinkis aga -oo õudust - olid absoluuutselt kõik tänaval pargitud sajad autod "välismaised"! Selline situatsioon tabas nõukogude eestlasi tookord shokina. Muidugi, Raini 2109 "märg asfalt" oleks kilomeetri kauguselt nähtav olnud. Aga toona tal nii head autot polnud. Jooksime end siis Helsinki kesklinna tänavatel hingetuks, lõpuks vist jäi auto kaotanud Rain maha ja ülejäänud sõitsid taksoga Lõunasadamasse. Hakkasime juba praamile minema ja just siis kihutas kummide vilinal kohale oma auto otsa siiski viimasel hetkel juhuslikult komistanud Rain Lõhmus. Ja sõitis sellega õnnelikult üle mere koju, kus tema bemari kuni rahareformini endiselt veel hõlpsasti teiste autode seast leitav oli. Nüüd, kus Tallinna tänavaid ummistavad eranditult mittenõukogude sõidukid, on Rain Lõhmus siiski hankinud omale sõiduvahendi, milliseid veel sadu-tuhandeid ei ole. Oma auto leiab hajameelne investeerimispankur nüüdki kergesti - see pole küll uunikumist "Pobeda" või "ZIM". Rain Lõhmus on ostnud omale Ferrari.

Kus siin siis moraal on? Ei tea, aga mulle näib, et me unustame liiga kiiresti selle alles hiljutise aja, mil paljud tänased Brüsselis meie asja ajavad paremliberaalid alles Mosva mingites peavalitsuses osavalt oma tootmiskoondisele "fonde välja lõid". Usutavasti sama osavusega, nagu praegu Euroopa Lidu struktuurifonde ja abirahasid. Ainult et õpitud meetodid: "Vana Tallinn", rõngas täissuitsuvorsti või singikäntsakas ei tarvitse seal täna toimida. Sellest siis ka mõned tagasilöögid nagu hiljutine suhkrutrahv. Et mis puutub siia Rain Lõhmuse kadunud bemari? Ega vist puutugi. Rain Lõhmus ei tegele tänagi fondide või ehituslimiitide kusagilt välja löömisega. Sest ta ei oska seda kunsti. Mistõttu toimetab tagasihoidlikultinvesteerimispangandusega. Ja viina kuuldavasti endiselt ei oskavat võtta. Riigikogus jääks ta jänni.

Euroopalikust suhtumisest sõltlastesse

2005-05-26T15:06:00.000+03:00

Nagu ei ole midagi ebakohast sitapea kohta sitapea, litsi kohta lits või saadiku kohta loll öelda, nii pole ka midagi sobimatut joodiku kohta joodik ütlemises. Kui see tõene on. Tõsi, enamik joodikuid on ühtlasi alkohoolikud, mistõttu siin võib toimuda üpris hapral eetilisel pinnal turnimine. Aga kroonilise a. diagnoosi on volitatud panema ainult dr. Liiv Wremjast või mõni tema kolleeg mujalt. Milline omakorda on doktori-patsiendi vaheline saladus. Mida ei ole keski kohustatud teadma ja arvestama. Med. dgn. puudumisel võib laias laadis tõmmata piiri siin: joomarlus on elustiil ja isiku teadlik valik (mille eest kannab vastutust ämma pudrunuia kogu karmusega). Alkoholism on sõltuvussuhe, mille kontrollimine ei ole suurel määral subjekti enda võimuses. Seega on tulemuslikum alkohooliku toetamine, mitte tümitamine. Mitmel Euroopa maal on sõltlaste probleemi mõistetud ja esialgu hakatud jagama neile steriilseid süstlaid ja pehmeid narkootikume. Kuniks meil moodustavad sõltlastest lõviosa napsimehed, siis oleks viimane aeg hakata Eestis jagama alkoholisõltlastele tasuta kärakat ja pestud klaase. Kui me ikka tahame tunnistada omaks euroopalikke väärtusi: marihuaanat, kanepit ja eutanaasiat. Et Eestil ei ole tänaseni homoseksuaalist peaministrit, näitab kommunistlikust taagast vabanemise pikaajalist ja rasket võitlust, mis meil alles ees seisab. Mõni homoseksuaal linnavalitsuses ei muuda veel üldist suhtumist.

Kalevipoeg jääb e-valimiste puudumise tõttu vette

2005-05-26T09:32:00.000+03:00

Mitte "muusika muudab", vaid "äri muudab muusikat": mõni päev tagasi tegin üht telefoni kõnet oodates aega parajaks Pärnu mnt. plaadipoes. uurisin plaate, ehkki ostmiseks nagunii raha pole - kes ostab mp3 ajastul enam muusikat, kui seda saab varastada. Aga jah niisugune tähelepanek hindadest. Hind on ju väärtuse mõõt - õpetas möödunud sajandil mulle rublad müünud ja raha leiutanud Siim Kallas. Nimelt silmasin niisuguseid helikonserve: Pavarotti - 79.-kr. Cher - 279.- kr.
Samas teab igaüks, kui palju kaalub Pavarotti ja kui palju Cher. Ka juuresolevad fotod ei näidanud mingeid nähtavaid muutusi nii ühes kui teses.
Järeldus nagu kogenud seakasvatajal (näiteks Tiit Tammsaarel): Cheri eluskaalu kg maksab Pavarotti omast kordi enam. Kus on siin majanduslik loogika? Teatasin oma hämmastavast tähelepanekust tuttavale meediaärimehele, kes ei saanud veiderdavast märkusest kas aru või ei pannud tähele. Tähele pani aga minu vihjet internetiajastul võimalusest odavalt autorite teoseid tasuta või odavalt pruukida (loe: varastada). Ta vihastas ja nähvas, et vaatamata ennustustele ei ole kino vaatamata televisoonile ja videolaenutuse masslevikule kuhugi kadunud. Paberlehti ja -raamatuid ostetakse ja loetakse endiselt. Tõesti-tõesti. Seda näivad kinnitavad ka sündmused meie ülimoodsas e-riigis: ka hääletussedeleid trükime usinasti edasi. Paberitootjatel ei ole vaja muretseda. Metsatööstuse huve asus resoluutselt kaitsma meie president isiklikult. Võib olla oleks tema otsus olnud teine, kui paberipuiduks metsa varuvad valijad varastanuksid ühel ööl ära Kadrioru pargi paberipuud. Seda põhjusel, et kõikjalt mujalt on Eestis juba mts varastatud ja kusagil sadamas paberitöösturitele maha müüdud. Ei tea. E-valimistesse võib suhtuda nii ja naa. Mina suhtun naa, kuna mul on voodi kõrval arvuti. Kus meelsasti teeksin hiireklikiga oma poliitilise valiku pärast seda, kui olen vastanud mõne veebiajalehe küsitlusele päevakajalises küsimuses - näiteks: "Kas te eelistate eestimaist rupskivorsti ?Jah - ei.". Või nagu täna Eesti rahvast erutavale erutavale ja laialdasele ühiskondlikku diskussiooni põhjustavale, lausa meie avalikkust lõhestavale küsimusele: "Kas te toetate Kalevipoja püstitamist ja kuhu püstitamist. Kas Tauno Kangro tuleks püstitada Soome lahte ja millal?". Kahjuks ei võimalda Eesti vanameelse presidendi veto valimisi Kangro ja Kalevipoja vahel veel legitimiseerida. Mistõttu läheb veel aega, enne kui Tauno Kalevipoeg võtab valijatelt saadud e-mandaadi alusel sisse koha Riigikogus. Või presidendi otsevalimiste korral ka Kadriorus. Ning mitte kaelani külmas Soome lahe vees, kuhu täna reaktsionääride mahitusel legendaarne Pihkvast metsa kunagi varastanud rahvuskangelane plaanitakse küüditada.

EMT SOOVITAB: ÜTLE REDEL!

2005-05-26T01:25:00.000+03:00

See küll nädala vanune lugu, umbes sama palju aega tagasi oli Tõe Tund. Olin siiis nii tige, et mõtlesin esimese raevuga juba kirjutada mingi ebasündsa lühiloo tööpealkirjaga "Ütle redel". Just minuga EMT nii toona käitus: pani ette öelda mul "redel" ja järgmisel päeval sain riimitud vastuse "su s... on
vedel". EMTi härrad naersid muidugi hamba kurku.
Asjast: mul tekkis mõni aeg tagasi paarisajane võlg, kuna üks arve oli koduse remondi käigus kuhugi kadunud - mäletasin peast isegi umbkaudset summat, aga ilma viitenumbri ja konto nr-ta pole seda
raha mujale kui õllepoodi viia, tulemus oleks sama, aint omal oleks nac
lõbusam. Vot: ma siis ausalt helistasin emt klienditeenindusse ja rääkisin loo ära - et näe maksta tahaks, aga arve kadund. Saatke uus, kohe maksan.
Saatke emailiga, saan kiiremini raha ära saata. Nõidkütt teisel pool oli
lahke - "saatke teie kõigepealt email, märkige mis telefon, kelle oma, nr ja
mis probleem. Lahendame."--- Ma loll läksingi libekeele õnge. Saatsin maili
ja jäin ootele. Peagi (ilmselt tänu minu naiivselt antud infole tavapärasest kiiremini) blokeeriti võlgniku telefon, aga pangarekvisiite ja
viite nr. jmt. mulle võla tasumiseks ei saadetud. Telefon näitas -"levist
väljas". Ma tobu mõtlesin, et minu tel. on tuksis - põrutada saanud vmt.
Lidusin siis emt teenindusse. Sealne noorsand vaatas oma arvutisse ja ütles
"Ahaa! Nüüd jäite vahele - olete ju meie mustas nimekirjas ja me
blokeerisime teie telefoni." Mina vastu, et olen võlgu jah ning ma ise
teatasin teile sellest ja küsisin andmeid, kuidas ja kuhu maksta. No saadeti
mind joonelt kassa juurde. Seal taheti mult mitte kaks vaid viissada: et see
oli aparaadi järelmaksu osamakse, siis kästi tel kohe välja osta. Olin nõutu
ja küsisin vastu, et kas sel juhul lasete mu sidesse kohe tagasi? Öeldi, et
veerand tunni pärast. Ohkasin ja ei hakand protsessima, kuna mul
lauatelefoni siin koopas ei ole. Maksin ära. Ja uurisin üle, et millal nüüd
side taastub? Vot selle peale venis härra nägu õelale naerule - TEIL EI OLE
JU EMT, VAID TOLLE ZORRO KÕNEKAART! Nüüd peate umb. kolm päeva veel vaikust
kuulama! Nojah, nüüd siis kuulasingi mulle zorro kasutamise eest määrtud aresti ajal vaikust ja s... oli vedel. Et mul elukohas lauateleoni ei ole, siis oli vaikus absoluutne. Oli mul vaja "redel" öelda, nagu emt soovitas. Tänaseks on karistus kantud ja side tagasi. Et mul mitmed olulised tööasjad sidepausi ajal hävisid, seda ei kompenseeri mulle loomulikult keegi. Mitmed minu osaühingule võlgu olevad sellid jõudsid neile emt poolt kingitud armuaja jooksul varjuda.

p.s. ega see ei ole pärast nina veriseks löömist rusikatega takkajärgi vehkimine siin. Hoiatan käesolevaga üksnes teisi telefoniomanikke: konkurents on telekommunikatsiooni turul läinud karmiks: ei pakuta mitte ainult tasuta telefone ja mitmetuhandelisi kõneajapreemiaid, kuid samal ajal ei unustata ka konkurentide kõnekaarte kasutavate vaenulike helistajate represseerimist. Zorro oli ju Inglite Linna kandis tegutsenud õilis röövel: loogiline ometi oleks, et Bravacom kasutaks meie telekommarite revolutsiooniliselt vägivaldset taktikat. Aga kui nii võtta, siis EMT armas vapiloom lepatriinu on looduses ju röövputukas. Või sümboliseerib selle kompanii reklaamis tütarlapse ahne pulgakommi lutsimine hoopis nilblt kahemõtteliseltnilbet akti sellest, mida EMT oma kasvatamatute klientidega vajadusel teeb?

OHT DEMOKRAATIALE EESTIS: ERAKONNAD PEAVAD ELEKTORAADI ENAMIKKU DEBIILSETEKS

2005-05-25T19:17:00.000+03:00

Kas demokraatia on eestis ohus, küsib EPL-is Tõnis Saarts. Ja vastab küsimusele arvamusküsitluste statistikale toetudes, et ei ole. Julgeksin sellega polemiseerida. Oma argumendid esitasin siin järgnevalt.

TÕNIS SAARTS: Kas demokraatia on Eestis ohus?

http://www.epl.ee/artikkel_292693.html&Com=1

Mr.Nice:

Statistikaga saab ju tõestada kõike. Ma ei taoks küll paanikatrummi, aga esimene küsimus tekib juba sellest, mida eestlane üldse mõistab demokraatia all? Ja kas see, kuidas seda ette kujutatakse, ikka on demokraatia klassikalises tähenduses. Mõningaid ohu märke näen juba selles, et meie demokraatiareeglitele kõigiti formaalselt vastavad valimised on suures osas endiselt sisuliselt isikuvalimised. Ei valita aadete ja ideoloogiate (s.o. erakondade) vahel, vaid isikuid, kes neid aateid on pidanud mugavaks asuda valimistel esindama. Süüdi polegi siin valijad, vaid eelkõige erakonnad ise, kes oma ideoloogia ja programmiliste eesmärkide tülika ning vaevarikka selgitamise asemel on valinud "trikoovooru" taktika: tohutute värviliste plakatite ja teleklippidega müüakse valijatele üht head toodet - milleks on tavaliselt kas partei liider, vapiloomaks värvatud prominentne avaliku elu tegelane või niisama mõnel alal tubli ja tuntud proua/härra. Seda siis kinnistatakse ühe või mõne ka debiilikule arusaadava loosungiga - "vali kord" või "vzli parem tulevik". Olen veendunud, et parteistaapides istuvad paljulugenud ja -nupukad avalikkuse mõjutamise profid. Seega ei ole niisugune missivõistluse taktika viga. Järeldus: parteide valimisstrateegid on veendunud, et valijad on madala intellektiga instinktide inimesed. Ja erakonnad lähevadki püüdma just nende valijate hääli:lp. eestlased - meie poliitilise ladviku arvates oleme enamuses lollid.

Presidendivalimiste mustad ja valged hobused

2005-05-25T10:46:00.000+03:00

Poliitilised vaidlused on presidendi otsevalimiste korraldamise vajalikkuse üle tänaseks ilmselt vaibunud. Usutavasti korraldatakse järgmised presidendivalimised otsestena, kus valijal lubatakse otsustada, kes on järgmine Eesti president. Milleks see hea saab olema, ei oska arvata. Küsimuse niisugune erakondade ja meedia poolt pinguldatud aktsenteerimine paneb mind kui juristi õlgu kehitama. Eesti president on meie riigiõiguslikus ruumis pigem riigi visiitkaart, esindusisik, kui soovite. Põhiseadus ei anna talle vähimatki nendest õigustest, mille kasutamist valijate massid temalt ootavad. Meediagi ei tee eriti midagi selle laialt levinud eksiarvamuse kummutamiseks - glamuurne isevalitseja on lihtsalt põnevam käsitleda. Mida kirjutada igava riigiametniku tegemistest, milliseid fotosid pildiajakirjadesse panna? Kord aastas on vähemalt pidulik vastuvõtt ja ball Estonias - sellestki sisult tähtsusetust sündmusest pigistatakse peaaegu viimane välja. Lausa nii, et sinna kutsutud külalised ise ka seda uskuma jäävad. Vaadata on seda edevuse meie olematu taluoegliku aristokraatia edevuse paraadi ometi tobe.
Esimene ja arvatavalt ka viimane "lihtrahva" ning seltskonnaajakirjanduse isevalitseja oli Lennart "Esimene" Meri. Temas oli seda monarhile nii vajalikku glamuuri, suursugusust ja ka hoolimatust formaalse etiketi suhtes - mida ta ometi hästi tundis, aga kõige ootamatutel juhtudel lubas endale rikkuda. Ka pigistas isepäine härra presidendi põhiseaduslikest õigustest praktiliselt viimase välja - keelas ja käskis, ehkki seadus talle neid volitusi otsesõnu ei andnud. Ainus, mis tegemata jäi, oli "poomine ja laskmine".
Presidendi uusaasta pöördumistest kujunes omalaadne aasta kirjandussündmus, kuna literaadist president lõi neist omaette kirjanduszhanri: neid oodati, tehti oletusi, hiljem aga kommenteeriti ja tõlgendati lõpmatuseni - mida keerulisi ja kalambuurseid kunstilisi kujundeid pruukinud presindent ikkagi mõtles ja öelda tahtis. Võrdle või pühakirjaga: kus üheaegselt öeldakse kõike ja mitte midagi otseselt rakenduslikku. Meri pani märgi maha, mida on vähemalt niipea võimatu korrata. Rüütli paiguti aeglast ja kohmakatki väljendusviisi kritiseerides ja väljagi naerdes ei taipa keegi endalt küsida - kas on üldse vaja? Kas meie riigi esimene mees peab tingimata olema rahvakunstnik, näitleja, kirjanik või filosoof? President ei pea ju oma rahvale ja välisdiplomaatidele tegema teatrit. Tal on põhiseaduse järgi küll vähe, ent palju maisemaid ülesandeid. Sisepoliitiliselt peab ta olema sõltumatu ja objektiivne erinevate poliitiliste jõudude lepitaja, konsultatsioonide pidaja ja erakondade ühe mütsi alla viija. Ja ka valitsuse tähelepanu juhtija akuutsetele küsimustele. Kõige vähem lihtrahvale pühade ajal peaväljakul präänikute loopija.
Mind piinab kahtlus, kas suure aplombi ja rahva palava soovile justnagu vastutuleku korras peagi orraldatavad presidendi otsevalimised annavad meile just niisuguse mehe. Meediatsirkust pakub see sündmus küll, aga kui praktiline see ikkagi on?
Mäletan, et otsevalimisi propageeris ja lükkas tagant esimesena Reformierakond. Mulle tundus tookord, et enesekindel ja oma persooni üldrahvalikus palavas armastuses pärast õnnestunud rahareformi veendunud Siim Kallas elas llusiooni kütkes, et krooni isa otsevalimistel üksmeelselt ka presidendiks valitakse. Kallas on intelligentne, ent korduvalt poliitilist lihtsameelsust ilmutanud mees. Vähemalt mulle näis toona ja näib tänagi, et otsevalimised annavad meile presidendiks masside seas populaarseima poliitiku - Edgar Savisaare. Või taas Arnold Rüütli.Mida vähemalt alguses Kallas ilmselt kõige vähem oleks soovinud.
Tänaseks on võrreldes nende kaugete aegadega poliitiline situatsioon kardinaalselt muutunud: Kallas on kergendustundega jätnud maha oma raskustes erakonna ja kohaliku poliitika ning emigreerunud Brüsseli vaarao meepottide juurde. Presidendiks asuks ta ainult siis, kui Eesti rahva ja parteide delegatsioonid teda Brüsselisse eraldi paluma läheksid. Sellisele palvele dei peaks edev mees kindlasti vastu. Poliitiliselt selle koha eest võidelda ta ei viitsi. Ansip? Kui loetaks ainult tartlaste hääli, siis oleks ta kindel ja eluaegne president. Nagu tema kolleeg Sapurmurat Nijazov.
Mida siis kokkuvõtvalt arvata? Autorile näib, et kunagi ja teises olukorras algatatud reformarite ideega on valijaid juba kaua ja järjekindlalt hullutatud ning tänane koalitsioon ei tea, kuidas seda liikuma lükatud rongi peatada. Savisaar aga püsib kuss ja peab peenikest naeru - tubli, Siim!

***
Tol ammusel ajal, mil presidendi valis meile Riigikogu, milleks erakonnad tegid omavahelisi diile ja (eriti reformarid) määrisid "igaks juhuks" ka maavanemaid, kes parlamendis poliitilise patiseisu korral valinuksid
"Estonia" teatris riigile peanäitejuhi, kirjeldasin eelmiste , meile Arnold Rüütli presidendiks andnud valimiste situatsiooni tänaseks ühes arhailise valimiste korraga surnud mega portaalis situatsiooni nii (siis spekuleeris meedia laialt võimalikust üllatuskandidaadist "mustast hobusest") - EPLi poolt ja vastu: Kas nn mustal hobusel oleks võimalusi.
Selle musta hobuse jutt näitab,et meedia on iseenda väljamõeldud presidendivalimiste mulli ise ka uskuma jäänud. "Must hobune" ehk ootamatult "kõrvalt tulnud sõltumatu (?) kandidaat saaks tulla kõne alla stsenaariumi "rahvas valib presidendi" korral. Ja uus "puhas" kandidaat saaks valijate masse hullutada oma värskuse, sarmi ja karismaga. Praegu "valitakse" president ju poliitiliste kokkulepetega "mina sulle- sina mulle" parteistaapide täissuitsetatud tubades ja hilisõhtul ka võib olla mitte eriti selge peaga. See pragmaatiline ja talupojakaval seltskond mingit "karismat" ei usu.Kui kaup koos, võib Riigikogu (kokkulepitud parteihääled) panna presidendiks kelle tahes, küsimata, mida tädi Maali sellest arvab. Küll mitte must, vaid valge hobune osales tegijana poliitikas viimati Vana-Roomas, kus imperaatori tuju suunas Senatisse poliitilisele tööle tema lemmikratsu. Nagu tänaseski Eestis, oli sellekski vaja poliitilist kokkulepet: imperaatoril iseendaga.

Tõde Hiiumaa iseseisvumisest

2005-05-24T18:34:00.000+03:00

Kirjutasin selle kommentaari kunagi Iraagi sõja alguses vastulausena kolumnistile, kes "moodsalt Ühendriike vallutussõjas süüdistas. Sõjalised operatsioonid ammu läbi, Saddam Hussein vangis ja varsti algab kohus tema üle. Aga rahu selles riigis ei ole ikka veel. Meiegi parlamendis tõstavad aeg-ajalt häält poliitikud, kes nõuavad Eesti rahuvalvajate viivitamatut kojutoomist. Sõjateated ja eriti sõja põhjuseks olnud arvatavate massihävitusrelvade olemasolu kohta laekuv info on vastuoluline ja mitte alati USA-le soodne. Ometi olen veendunud, et ei pea oma kunagisi seisukohti revideerima. Vastupidi: üha enam selgub tolle kauge riigi diktaatori kuriteod oma rahva vastu. Massihauad. Jälgi keelatud keemiarelvade tootmisest. Ja ulatusest, kuidas Hussein Lääne ja Vene poliitikuid suurte summade eest ära ostis. Kindlustades nii omale soodsaid otsuseid ja suhtumist. Vägisi tuletab see meelde N.Liidu poolt KGB ja NLKP salafondide abil Euroopa "rahuliikumiste" ja "vennasparteide ulatuslikku rahastamist. Sel põhjusel jälgin umbusuga meiegi vasakpoolitsevate meiegi prominentide tegevust. Muidugi, selle sõja tegelikud põhjused ja selle ümber toimunu on ja ilmselt jääbki vastuoluliseks ja segaseks. Ometi tuleb tahes-tahtmata nõustuda USA presidendi pisut lihtsameelselt kõlava põhjendusega: "Maailm on parem paik ilma Husseinita.". Minu kommentaar on ehk natuke veiderdav, arvestades teema tõsidust. Ometi ei saanudki tollase kolumnisti naiivseid väiteid teisiti kommenteeerida:

Operatsiooni nimi on Iraagi vabadus

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=230678&Com=1&PK=0&Status=OK

Mr.Nice, 12:22 19.03.2003

Vaatleja ei tea, mida räägib. USA on üks väheseid (kui mitte ainuke) kaasaegne suurriik, mis pole kunagi impeerium olnud. Selle riigi tekkimise asjaolusid Eestisse kandes saaksime tulemuseks Hiiumaa iseseisvumise pikaajalise verise vabadusvõitluse tulemusena Toompea imperialistide vastu. Iseseisvussõja avasignaaliks sai nn. Heltermaa Beer Party, kus Hiiu geriljad maavanema juhtimisel tühjendasid Heltermaa sadamas merre sadu hektoliitreid "Saku presidendi pilsnerit", mida emamaa õllemonopol Kuperjanovi pataljoni tääkide toel vägisi hiidlasi sundis ostma. Hoolimata kallimast hinnast, võrreldes hiiumaise kohaliku odavama ja kiirema toimega "Tiigripiima" küllaldasest toodangumahust. Toompea pürjelite kaukaid täitev Saku õllemonopol laostas samal ajal kanget ja äkilist p.lõhkujat-kadakamärjukest tootvaid kohalikke käärkodasid. Iseseisvussõjast möödusid aastad ja keegi ei tuletanud enam meelde, et sõda juhtinud hilisem vaba Hiiu esimene Vanem oli tegelikult päritolult mandrimees ja iseseisvuslaste enamusegi moodustasid mandri kolonistid, kes saarel odavalt mereäärseid rannaribasid kokku ostsid ja põlistesse taludesse suvilaid ja saunu rajanud olid.

Vapside hea algatus

2005-05-24T15:31:00.000+03:00

Seni on väärilise avaliku tähelepanuta jäänud eelmiste riigikogujate (riigilt noppijate) valimiste aegu respublikaanide poolt tehtud finantsiliselt ratsionaalne ja seni ainult metafüüsilistel alustel olnud valimiskampaania rahastamise korraldamise innovatsioon. Seni vaid kitsalt rahanduslikust seisukohast vaadeldud RP võlakirjade miljoniemissioon omaks üldisemat tähendust selle segase, seni vaid narkoärile omase stiiliga keeruka valdkonna korrastamisel. Püüdkem ette kujutada, millise matemaatiliselt korrektse tulemuse saaksime , kui kõik erakonnad oleksid kohustatud oma kampaaniaid rahastama eranditult võlakirjade, futuuride, optsioonide jmt. finantsinstrumentide abil! Erakondade väärtpabereid saaks noteerida börsil ja loomulikele lodusseadustele alluvad rahaturud annaksid meile operatiivselt valimiste lähenemisel objektiivse prognoosi, millised on ühe või teise erakonna shansid riigikassa kallale võlgu tagasi maksma pääseda. Senine kohvipaksult ennustamine, soola- ja hambassepuhumine ebausaldusväärse saarpullitegemisena kaoks ja valijad kuuleksid igal pangapäeval kohe börsi sulgemise järel mitte mingeid ebapraktilisi talsesid ja hexe - paljudel neist on üldse raha börsil sebimiseks - vaid selle asemel konkreetseid ja kümnendikutäpsusega vaps-, keks- või refox indekseid. Nimekirjavälistena võiks noteerida eraldi igatsugu pisiparteide ja pol. muidupuntide shansse. Meie senise rohkem mütoloogilise ja üleloomuliku poliitikaelu kindlaks osaks saaksid ka erakondade poolt vastavalt börsireeglitele regulaarselt antavad kasumi- ja kahjumihoiatused. Hämaraid fin. skeeme kasutavad või informatsiooni moonutavad erakonnad saaksid börsilt vastavalt kas krõbedaid trahve või löödaks üldse börsilt välja. Börsinoteeringu puudumine erakonna väärtpaberitele teisesel turul oleks nende poliitiliste ettevõtete surm.

Õ.mäe strateegiliste uuringute TesKus

04.03.2003

Vabaduse kell ja Lapin Tower

2005-05-24T10:49:00.000+03:00

Kunagi väga ammu alustati Eestis tuliseid vaidlusi, kuidas ja millises
vormis jäädvustada monumentaalselt saavutatud Priiusepõlve. Plaaniti suurejoonelise Vabadussamba püstitamist kuhugi pealinna kesksemasse paika. Või lausa pühakoja ehitamist. Vaieldi-vaieldi, aga selgeks see ei saanudki.

Siis ilmes, et rahagi nagu õieti pole.

Samba toetuseks korraldatud korjandus kukkus vaikselt läbi. Kogunenud rahast oleks ehk kirikusse küünlajala saanud. Siis tuldi välja praktilisema ideega: panna püsti Vabaduse Kell. Autorile tundus mõte pehmelt öeldes tobe - kelle või mille aega kell näitama peaks? Nagu arvata võiski, osutus just see takistus ületamatuks. Kuna 21.sajandi Eestis ei ole meie riigi sünniaeg ja asjaolud ikka veel selged. Ainult Moskvale on asi klaar, mida nende president hiljuti Astrid Kanneli küsimusele vastates ühemõtteliselt teatas. Kas siis too
õnnetu kell peaks näitama Moskva aega? Tänaseks on piinlik küsimus leidnud lihtsa lahenduse - Vabaduse kell on saanud nii tagasihoidliku lahenduse, et jääb Kaarli puiestee pärnade vahel peaaegu märkamatuks. Kui nii võtta, siis on selline tagasihoidlikkus isegi sümboolne: ega meie inimesed vabadustki
enam suurt tähele pane. Kella niisugused mõõtmed ja paigutus tulevad asjale
kasuks: minu arust on see oma modernses lahenduses lihtsalt kole. Maitseasi.

Kui kella-dispuut oli veel hoos, siis väljendasin oma arvamust mürgiselt
Postimehe kommentaaris nii:

Priimäe postid
Teisipäev 13.05.2003
http://www.postimees.ee/index.html

Urmas Kaju
13.05.2003 14:28
Mäletan veel Vene ajal toimunud Kunstihoone näitust, kus esitleti
kõikvõimalikke julgeid avangardistlikke projekte-makette ja kavandeid.
Näitus oli juba sellepärast huvitav, et toimus ajal, mil nutune arenenud
sotsialistlik kord oli hädas Mustamäe karplinnajaos paneelmajade vuugivahede
soojustamisega ja katuste paikamisega. S.t. mitte keegi: ei publikum ega ka
mitte autorid ei uskunud, et näitusetöid võiks keegi kunagi teostama hakata.
Tänu sellele oli loojate loominguline mõte argikammitsatest vaba ja
näitusekavandid tõepoolest huvitavad. Vot. Tollelt näituselt mäletan
Leonhard Lapini projekti, mis nägi ette toonase sõpruse puiestee nn.
taksopargi ringi mõttetu umbrohuplatsi keskele umb. poole kilomeetri kõrguse
torni rajamist. Millel muud praktilist mõtet ei paistnud olevat, kui
lennuliikluse segamine ja võib olla ka Ameerika Hääle vaenulike
raadiosaadete häirimine. Kommunistide võim sai otsa ja Lapin Tower jäigi
ehitamata. Huvitaval kombel on nüüd torniehitajate aeg taastulnud. Seekord
Edgari Kellana. Et Vabaduskella projekteerimisele kulunud pikaks veninud aja
jooksul on abilinapea Rein Langist saanud parlamendisaadik ja oravatest in
corpore opositsionäärid (Edgariga lühike prooviabielu läbi), siis jääb
ilmselt teostuseta seegi õel oletus, et Vabaduskellast igal täistunnil
väljub kägu ja harimata possaadirahvale "KUKU" hüüab. Mida Priimägi-Speeri
hiidkell tegema hakkab, ei taha mõeldagi. Sündsusel on piirid…

Velliste avab diskussiooni liiga hilja

2005-05-23T17:17:00.000+03:00

PM 11.05.2005
Urmas Kaju
Minu meelest on tore, et diskusioon sellest küsimuses lõpuks avati ainsa
Eesti aatepartei esindaja poolt. Tõsi, ilmselt liiga hilja.
Ja tobedas olukorras: just Eesti on see, kes Venemaale juba kaua ja visalt peale käib -
olge nüüd mehed ja võtke üks Eesti maakond lõpuks ametlikult vastu! Meie poliitikud ilmselt ei tea, et näiteks Jaapan ei ole kunagi paberil loobunud
oma saartest, mille N. Liit viimases sõjas okupeeris ja annekteeris.
Ainult Nõukogude hüsteeriline propaganda julges rääkida mingist "Jaapani
imperialistide revanshismist". Ega venelased isegi kunagi arvanud, et japsid
neiletsõjaga oma saari tagasi võtma tulevad. See on pigem moraali küsimus.
Ühelegi valitsusele pole antud mandaati valitseda antud riigi teritooriumit
muuta. See puudutab ka Eestit. Ehkki meie puhul oleks lausa jabur oletada,
et Kuperjanovi pataljon läheks Pihkvat vallutama.
Seda ei usu isegi vennad Voitkad.

Jube unenägu

2005-05-20T16:53:00.000+03:00

Nägin unes, et Vanilla Ninja võitis Eurovisiooni, "Valdur ja Maie" sai
puuetega inimeste Oskari ja Võrumaa vabandas ja Lepikson astus Sinise
Tuleviku Erakonda.

Hiired tuules kommenteerivad piirilepingut

2005-05-20T16:44:00.000+03:00

MIHKEL MUTT: http://www.epl.ee/artikkel_292125.html&Com=1
Rahvusvahelised lepingud ja saladiplomaatia ei ole kahjuks (?) valdkonnad,
kus avalikkusel midagi kaasa rääkida oleks. Mitte, et teda üldse ei
arvestataks. Arvestatakse isegi väga. Sisepoliitiline aspekt on kestahes
riigijuhtidele välislepingute sõlmimisel võib olla isegi esimesel kohal.
Iseasi on, et see avalik arvamus on manipuleeritav tema informeerimise
ulatuse ja iseloomu kaudu. Juhul, kui kujundada oma nn. sõltumatu isiklik
arvamus "avalikkusele üldteada" faktidele ja argumentidele tuginedes võib
see kodukootud sõltumatu vaatleja olla kindel, et teda ongi haneks tõmmatud.
Tema käsutuses olev informatsioon ei saa olla midagi muud, kui just selline,
mida "ülevalt" (Toompealt, Kremlist, Valgest Majast) on talle peetud
vajalikuks ette anda. Paranoilisemalt võiks isegi uskuda, et kogu avalik
arvamus on kusagil kabinettides täielikult planeeritav ja kujundatav. Mida
siis teha? Ega midagi ei olegi teha. Seda kõike nukralt nentides ei püüagi
ma ise enam ammu otsida mingeid "sõltumatuid allikaid" või isiklikke
infokanaleid. Neid ei ole. Ainus võimalus on uskuda poliitiliselt sidumata
informeeritud autoriteete. Kas tänane autor seda on? Mutt on kahtlemata
poliitiliselt sidumata, Isamaaga liitus ta kunagi just ajal, mil see erakond
oli nagu Piilupardi rong põhjalikult kraavis ja ideelised notsud punusid
sabad rõngas Porilasse, kitsed Karjakülla jne. Aga Mutt ronis kraavi viltu
vajunud vagunisse ja lohutas seal kössitanud nukraid reisijaid: "Kohe
sõidame!"
p.s. sügava austusse juures Muti vastu kahtlustan siiski, et meile Eesti
naispoliitiku kirjanduasliku kuju Tuuli Botiku autor on praegu ise nagu hiir
tuules. Et mis see piirilepingusse praegu puutub? Ei puutugi. Nagu ka kõik
need teised emotsionaalsed arvamused ja kommentaarid. Me ei tea midagi. Ma
lihtsalt loodan väga, et seekord saime kogemata pihta.

Piirilepingust

2005-05-18T21:43:00.000+03:00

Nägin täna öösel unes Meeritsat. Raha nägemine pidada õnnetust tähendama?
Hommikul leidis see kohe kinnitust: raadiost teatati piirilepingu sõlmimisest Setu- ja Venemaa vahel. Lepingu kohaselt nende vahel piiri enam ei ole.Venemaa liideti Setumaaga. Nüüd peavad setud meie ees 2.maailmasõja eest vabandama.

Rohelist koera ei ole olemas

2005-05-17T22:51:00.000+03:00

17.05.2005
http://www.epl.ee/artikkel_292034.html
Urmas Kaju
Autori artiklis esitatud mõtete ja järeldustega ei ole võimalik vaielda, sest tal on õigus. Aga esitanud on ta need ettevaatlikult nagu kogenud advokaat.Ohtlikematele teesidele on ta lisanud küsimärgi või need on tingivas kõneviisis. Miks? Kuna reakommentaatorile on vaatamata EPL juurutatud sissekirjutussüsteemile keeruline haginõudega kallale tulla, siis julgen isiklikku arvamust siin esitada resoluutsemas vormis, ehkki möönan, et olen nõus nende üle vaidlema. Esiteks ütlen kohe välja, et roheline ideoloogia on 21.sajandil ainuvõimalik, kui inimkond ikka soovib veel 22.sajandit näha. Teiseks - just seetõttu ei kujuta ma hästi ette ainuüksi sellele ideoloogiale rajanevat erakonda. a. "Tehnilises mõttes" (politoloogiliselt, kui soovite) on mistahes erakonnal vaja lisaks sümpaatsele programmile veel liikmeskonda (ntx. 1000 rohelist, b.toetajaskonda (rohelistel potentsiaalselt kõik ilma suitsiidimõteteta inimesed); c. elektoraati. Vot siin ongi konks. "Toetajad" on inimesed, kellele sümapatiseerivad ntx rohelised vaated ja keskkonnasäästlik mõtteviis. Seega praktiliselt kõik , v.a. joonisfilmi kurikael Shredder - kes pooldas programmi uputada meie planeet saasta ja mürgiste jäätmete sisse. Aga Shredder ei tule isegi e-valima, nagu ka jõuluvana, päkapikud, siil udus ja Potsataja (tal ei oleks moskvalasena ka kodakondsust). Mis siis üle jääb? Ennustan, et miljon valijat tunnevad rohelistele küll kaasa, toetavad neid moraalselt, aga enamasti ei vali. Või kui, siis konkreetset neile sümpaatset Rohelise Partei liiget, aga mitte selle eest, mida tema partei lubab. Ja veel: mistahes erakond vajab oma ideoloogia propageerimiseks (loe:politiliseks võitluseks) raha ja mitte vähe. Peale liikmemaksude (nendest ei elanud ära ka mitte NLKP) on vaja seega mõjukaid ja rahakaid toetajaid. Kellel on raha? Ettevõtjatel. A miks nad peaksid üldjuhul ja terve mõistuse juures olles toetama parteid, mis lubab neile ökomakse, tohutuid lisakulutusi keskkonnasäästlikule tehnoloogiale, inspektoreid ja laostavaid keskkonnatrahve.Miks peaks õliärist elatuv ettevõtja toetama päikeseenergiat või tuulevesite ehitamist? Võib ja paljudes maades nad seda teevadki. Aga mööngem - "pulli pärast" ehk pigem mainekujunduskampaania raames. S.o. veendumusega, et oma ettevõtte majanduslikku põhialust pole vaja likvideetrida. Pigem ikka selleks, et seda veelgi edukamalt upitada. See on nagu arengumaades, kus on akuutne sündivuse piiramine. Haritumgi aafriklane või hindu saab aru, et see on õige - aga 5-8 last muretseb ikka. Sest lapsed on need, kes teda vanaduspõlves toetavad. See on tema pensionifond. Mistõttu propagandast on vähem abi kui taifuundest ja muudest ktastroofidest.Kokkuvõtteks: rohelise ideoloogia universaalsuse ja kõikehõlmavuse tõttu on see paslik pigem "liikumisele", mida ei kammitseks ühe partei raamid. Eestis ju oli juba kord üks Roheline Liikumine. uhu see jäi, ehkki "Fosforiiti - tänan ei" oli sümpaatne loosung sadadele tuhandetele. Mis juhtus? Liikumise juhid astusid parteisse. Ja mitte ühte - kes kuhu. Mistõttu olen veendunud, et rohelised saaksid olla edukad kas liikumise või mistahes org. vormis survegrupina. Sest parteil on ka muid ülesandeid, mille hulka kuulub esimeses järjekorras valijate moosimine. Kui lubada ainult "verd, higi ja pisaraid", siis avalikult aplodeeritakse, aga valitakse neid, kes lubavad homseks keskmist palka 9000.- krooni. Mis siis, et sedagi pärast ei anta, aga kes siis selle vastu saab olla.d.KIRSTUNAEL. mISTAHES ideoloogial on läbilöömiseks ennast kelelegi või milelelegi vastandada. Kellele saavad rohelised ennast ideologiliselt vastandada, kui kõik on poolt? Kas leiduks tänapäeval ettevõtjat või poliitikut, kes väidaks, et keskkonnakaitse ajab teda öökima ja on vastik? Kui ka üksiku ekstsentriku võiks veel leida, siis valimistel võistlevad omavahel ju erakonnad. Just. Erakonda, mille poliitilisele platvormile rohelised saaksid ennast selgelt ja valijatele arusaadavalt vastandada ei ole. Sinna ongi roheline koer maetud.
P.S. rohelist koera ei ole olemas. Roheline on konn või krokodill.

Meedia püsigu kaine

2005-05-16T22:54:00.000+03:00

Võimuliit jagab magusaid kohti oma parteisõduritele
http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=291952&Com=1&PK=0&Status=OK
Urmas_Kaju, 23:00 16.05.2005
Ma ei ühineks täielikult kommentaatorite valulise ja apokalüptilise
reageeringuga. Aga tõesti: samalaadne võitjate poolt võimu ja oluliste
(tulusate?) ametikohtade jagamine ei ole võõras mistahes vanale
demokraatiale. Kõige lähem näide on meie põhjanaabri mitte kauge minevik.
Eeskätt puudutas selline "saagijagamine" tulus-mugavaid ameteid
kõikvõimalikes haldus- ja järelevalvenõukogudes, Suomen Pankki juhatus
kaasa arvatud. Soomlased ise on sellest partokraatlikust praktikast ise
kibedusega kirjutanud. Mõned autorid on pidanud just niisugust riigipiruka
magusamate viilukeste kasutamist erakondade omavahelise võimujagamise
vahetusrahana Soome majanduse vahepealse stagneerumise peapõhjusena. Ei
ole meie asi minna naabrit õpetama. Seda enam, et tänase Soome majandusedu ei
saa meie poliitikud kaine peaga isegi mitte unes näha. Innukad õppijad
oleme küll: eriti, mis puudutab tippametnike palkasid ja soodustusi. Paraku
Toompea puhveti kliendid ei pane tähele, et need põhinevad meie naabri
reaalsel majanduslikul rikkusel. Jagatakse seda, mis teenitud. Ehk
kaudselt siis ka tipppoliitikute ja tippametnike panustamise kaudu. Meil aga - see, mis toimub on seda häbitum ja väiklasem, kuna tänasel Toompeal ei istu
mingid EKP nomenkltuursed ja harimatud gerondid, vaid üha kasvavamas osas
vähemalt keskealised ja kohalikus mõistes korraliku hariduse saanud mehed.
Järeldus - ehkki teavad, ei suuda kiusatusele vastu panna. Ma ei kutsu
üles siin mingile demonstratiivsele "kokkuhoiule", millest möödahiilimiseks on
nagunii sada võimalust. Suureneks lihtsalt rezhiimi silmakirjalikkus ja
peagi oleksime salaja kalamarja kulbiga nosinud "proletaarsete juhtide"
süsteemi juures tagasi. Aga tõesti: imestan isegi, milles on põhjus, et
erakonnad ei pelga jääda niisuguse lapsiku kommikotijagamisega valijate
ees naerualuseks. Kas on meie parimatest parimad nii piiratud või oleme meie,
valijad nii lollid? Hüsteeriaks ei ole õhjust. Kuni meil on vaba aruselge
ajakirjandus, ei hakka Ansip endale Tartumaale kindlustalu rajama ja Siim
Kallas ei osta lennukit. Ehkki väga tahaks. Kuniks meie meedia püsib kaine
ja ei lase ennast ära osta, seni mängivad omale executive jete ja muid
tilinaid hankida unistavad poliitikud kodus kurvalt mudellennukitega ja
valavad omale ülikallist konjakit kusagil kinnises asutuses salaja ja
häbelikult omavahel. Ning ei tule pärast seda uulitsatele troskadega
kihutama. Ei telli prostituute ning ei lähe neid külastama institutsiooni,
kus nood oma avalikku teenistust peavad.

Proua Astridi trofee

2005-05-15T16:30:00.000+03:00

Prl. Astridi trofee on muidugi iga ajakirjaniku unistus. Kahandamata oma hinnet selle õnnetumise eest väljendaksin siiski oma mõningast võõristust, mida tekitab see juba päevi meie kõikvõimalikes meediakanalites kestev üldrahvalik pidu ja pilerkaar selle sündmuse puhul. Toimunul on ju kaks tahku: esiteks - tõepoolest suurepärane ajakirjanduslik õnnestumine, mis peaks ju rohkem tsunfti (s.o. ajakirjanike endi) tema olema. Ja see pole kindlasti üleriigline sündmus. Mistõttu ei pruugiks seda vähemalt päev-päevalt esile tõsta. Teiseks - kui üleriigiline ajakirjandus peab (?) juhinduma ka mingitest riikidevahelise suhtlemise reeglite kirjutamata moraalinomidest: siis lapselik parastamine või ilkumine teise riigipea ilmse ebaõnnestumise üle selle hulka kindlasti ei kuulu. Seda enam, et teema käsitlemiseks oleks saanud vabalt kasutada rahvusvahelise ajakirjanduse või mingite poliitikategelaste väljaöeldu tsiteerimist. Mida ei olnud vähe. Eelneva alusel julgen arvata, et toimetuse poolt tellitud tänane humorist Kivirähki lugu on üle pingutamine. Või kaasaegses eesti keeles väljendudes overkill.